Erasmuse tudengite seas valitseb virr-varr ning tudengeid on tõepoolest igast maailma nurgast, nagu ilmselt aru olete saanud. Kõigil on aga oma kombed tervitamiseks ja head aega ütlemiseks.
Tervitamine
Kellegagi sõpradest kokku saades tuleks neid siin üldjuhul põsele musitada. Minu jaoks see suur kultuurišokk ei olnud, sest olen seda varemgi näiteks Prantsusmaal kohanud. Päris esimest korda tutvudes on pigem siiski käepigistus asjakohane (aga samas mine tea). Kui põsemusi soov saab kindlaks tehtud, siis jääb küsimus, mitu korda (üks kuni kolm) ning kummalt poolt alustada? Tavaliselt saab teise inimese lähenemisest aru ning muside arvu jälgin lihtsalt vastaspoole järgi. Samas võib siiski tekkida segadus - kas lähenemisel tuleb siiski põsemusi mängu või hoopis kallistus? Kallistus võib olla ka selline kaugem ja veidi formaalsemas mõõdus, mõni langeb kaela nagu elu armastus. Nende muside ja kallidega on mul üldiselt alati väike segadus, sest ma ei ole ju ühes kindlas riigis ainult ühte sorti rahvusega, vaid siin on kõiki. Vahest lõppebki kokkusaamine veidra kallistusega, sest ma (me) ei saa üksteisest aru.
Kui seltskond on suur (10+), siis ikkagi mingil määral oodatakse, et kõiki ükshaaval läbi tervitada. Võib-olla kultuuride erinevusest saadakse siiski aru, et ma kõiki musitama ei lähe ning kui lähenemine on siiski komplitseeritud, siis ei minda kõiki päris kõiki tervitama.
Lahkumine
Üldiselt on lahkumine samamoodi. Peaks kõiki sõpru (ja pooltuttavaid) läbi kallistama ja musitama. Segadus on endine ning ilma kõigile isiklikult head aega ütlemata lahkumine on pigem päris ebaviisakas. Olgugi, et tõenäoliselt näeme ju jälle üsna pea. Muidugi tuleb siis lahkumiseks ka omajagu aega varuda. Olen päris tihti näinud, et lahkumisprotsess võtab pool tundi kuni tund. Eks muidugi Eestis võib samamoodi juhtuda, aga ütleks siiski, et mitte nii sentimentaalselt.
Kuidas sul läheb? / How are you?
Selle väljendiga on ilmselt kõik lugejad kursis ning teavad, et seda küsitakse igal kokkusaamisel ning ega muud vastust peale "Hästi, aga sul?" ei oodata. Minule on see siiski harjumatu ning sellega seoses on mul väga kentsakas situatsioon rääkida.
Nimelt olin ühel päeval pärast trenni minemas koridoris asuvasse duširuumi, ainult rätik ümber ja pesemisvahendid käes. Mulle tuli trepimademel vastu samas majas elav Iiri neiu Alison, kes samal ajal tolmuimejat trepist üles taris. Isegi sellises kentsakas situatsioonis trepiastmetel, kus mina olin ainult rätikuga ja tema tolmuimejaga, küsis ta: "How are you?" No mida sellisele asjale vastata? Ilmselgelt me ju pikalt seal niimoodi juttu ei aja ja oma elusid ei lahka, milleks siis üldse küsida? Mina tegin hoopis eestlaslikult mõne muu märkuse selle kohta, kas ta hakkab tuba koristama vms. Kentsakas...
Kopp-kopp
Sakslastel endil on siin tegelikult huvitav komme seoses koputamisega. Olen näinud, et kui keegi tuleb seltskonda või hakkab lahkuma, siis kõigi kallistamise ja musitamise asemel koputab lahkuja/tulija paar korda lauale, leiab inimestega kiirelt silmsidet ning lahkub. Ütleks, et sakslaste kombel päris efektiivne.
Pärast igat loengut või seminari on siin kombeks õppejõule justkui tänutäheks vastu lauda koputada. Minu meelest päris tore komme. Olen püüdnud seda videolindile saada:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar