Päris esimeses neurobioloogia seminaris oli meil vaja rühmatööks partner leida. Sama ainet võttis minuga keelekursusel olnud mehhiklane Julietta ning otsustasime paarilisteks hakata. Teadsin teda siiski võrdlemisi vähe ning kõik kutsusid teda lihtsalt Juliettaks. Paaride moodustamisel oli väike segadus ning kui õppejõud hakkas paarilisi ette lugema, siis meie "paari" juures ütles ta mitmel korral veel kolmanda nime: Lorena. Mina ei saanud aru, miks on keegi tundmatu Lorena veel meie grupis, kui pidime ainult kahesed rühmad moodustama. Tegin õppejõule sellekohase märkuse, et ei-ei, meil ei ole Lorenat grupis, oleme ainult meie Juliettaga kahekesti. Julietta hakkas naerma ning sain kinnitust, et mehhiklastel on lihtsalt kombeks mitu eesnime panna, millest mina teadlik polnud.
Mõni nädal tagasi näitas soome neiu Heidi raamatut "Finnish nightmares" ehk soomlaste õudusunenäod. Mulle pakkus nalja järgnev pilt:
Ilm on kohutav, aga ainus varjualune on juba võetud (kuigi ruumi jagub).
Sel nädalal oli Göttingenis ilus ilm ning olime just Juliettaga oma rühmatööd ette valmistanud ja teel seminari, kuid seminari alguseni oli veel pool tunnikest aega ning otsustasime selle õues veeta. Mina tahtsin päikese kätte jääda, tema otsis varju. Nii ta siis võttis sammud lähima puu juurde. Oleksin talle äärepealt hüüdnud: "Hei, Julietta, aga seal puu all juba istub keegi, kas sa ei näe?", tema aga istus rahulikult väikese puu varju. Ennast viimasel hetkel tagasi hoides sain aru, et soomlaste õudusunenäod käivad vist natuke ka eestlaste pihta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar