Keelelood

Võib-olla on teid see keeleõppe jutt juba ära tüütanud, aga puudutan siiski keeleõpet veelgi. Minult on ikka uuritud saksa keele õppe kohta, aga pean ausalt ütlema, et lisaks saksa keele õppimise soovile oli mul kohe alguses plaanis ka inglise keele oskust parandada. Olen küll ringi rännanud ja palju Eestiski inglise keeles õppinud, aga pikka aega emakeelest eemal olla on siiski miskit muud. Arvan, et ajaga on mu inglise keele oskus siin siiski palju paremaks läinud. Probleem on muidugi selles, et enamus siinolijatest on inglise keele mitte emakeelena kõnelejad ehk tõenäoliselt räägivad ka nemad vigaselt. Minuga samas ühikas elab üks Iiri neiu Alison ning ühel hetkel arvasin juba: "Tore! Saan tema aktsendist kenasti aru!" Just samal hetkel helistas talle tema ema ning kui ta oma "päris" inglise keeles jälle rääkima hakkas, siis pidin oma õnneliku mõtte maha matma.

Ühel hetkel ütlesin oma sakslasest ühikakaaslasele, et ta võiks minuga edaspidi saksa keeles rääkida. Seepeale hakkas ta aga minu jaoks liiga kiiresti ning keeruliselt rääkima ning kui küsisin lauses olnud ühe võõra sõna kohta, siis ta vist lõi käega, et ju ma ei saa tuhkagi aru ning jutt läks ikka inglise keeles edasi... 

Möödunud esmaspäeval sain kätte oma esimese eksami tulemuse, milleks oli saksa keele grammatika B1. Olen nüüd kahemees.

Tegelikult tähendab siin kaks meie nelja, sain 84% millega peaks vist suhteliselt rahule jääma. Mõned on siin ju mitmeid aastaid saksa keelt õppinud või Saksamaal elanud ja tegid minuga sama kursust, nii et pole viga. Eks muidugi perfektsionism närib, aga vahet pole. Saime semestri jooksul õppejõule saadetud kogutud jutukestest raamatukese ka. Saan endale teinekord unejuttu lugeda, sest õhtuti saksa keele grammatika õppimine on mulle semestri jooksul parima une garanteerinud.

Minu üks jutukestest on vasakul.

Päris viimases seminari, kui saime oma hinded teada, siis umbes pooled kursusel osalejatest läksid veel eksamit kirjutama. Meie, kes olime juba eksami kirjutanud, sisustasime senikaua aega grammatikamängudega. Moodustusid kahesed tiimid Männer ja Frauen. Väga intensiivselt isegi taimeriga aega mõõtes pidime kiirelt eri sõnadega lauseid moodustama. Kokku oli neli eri vooru kõige semestri jooksul õpitu kohta ning meie "Frauen" tiim võitis! Tore! Ju siis ei olnud eksam ikkagi õnne peale.

Meie võit 53 punktiga meeste 51,5 vastu. Viimases raundis tuli neile üks abiline tiimi juurde.

Sama iiri neiu ning veel paar inglise keelt emakeelena kõnelejat on kurtnud, et kõik tahavad nendega inglise keeles rääkida ning seepärast on neil võõrkeelte õpe nii raske. Partick USA-st oli ühel hetkel päris kurb, et ta ei oska korralikult ühtegi muud keelt ning et enamus inimesi õpivad ju inglise keele nii või teisiti ära. Suure šoki sain siis, kui Patrickul külas olev Rachel ütles, et ta on monolingual. Mõne aja õppis hispaania keelt, aga praktiliselt ei mäleta ta mitte midagi. Kahju kohe, sest erinevad keeled panevad minu meelest mõtte hoopis teisiti tööle, avardavad tohutult maailmapilti, kultuuriruumi jne. Eks inimesed ole muidugi erinevad ning kindlasti oskab ta palju muid asju. Võiks ju küsida, miks mina ühtki pilli korralikult mängida ei oska?

Hollandi keel on saksa keelega ikka väga sarnane. Hollandi neiu Anna tahtis mulle tuua näite, et nii sarnased nüüd ka ei ole ning ütles miski erinevuse ajavormide kohta. Tema toodud keelte erinevus paistis mulle siiski näitena keelte sarnasusest. Igatahes hakkan aru saama, et tõepoolest pärast nelja-viie keele korralikult selgeksõppimist tuleb iga järgmine keel kindlasti palju lihtsamalt. Hollandlased saavad saksa keelt võrrelda kohe oma keelega, mina tõlgin enne asjad inglise keelde ja sealt üritan endale asjad saksa keeles selgeks teha.

Kui keegi peaks midagigi küsima eesti keele kohta, siis lükkan neile koha nina alla veebruaris Bordeaux´s couchsurfi võõrustaja käest saadud pildi. Tegu on keelepuuga ehk millised keeled on omavahel ühendatud.

Noh, kas leidsite eesti keele üles? Ei oskagi kohe midagi öelda, kui inimesed kurdavad, et võõrkeeli on raske õppida, näiteks hispaania keele taustalt inglise keelt või muud säärast. Keeruline on neile selgitada, et eesti keeles ei ole asjadel sugu (näiteks saksa keele õpetaja ei suutnud aru saada, et laud on lihtsalt laud ning see pole mees-, nais- ega kesksoost), meil pole eessõnu ning kasutame täitsa edukalt 14 käänet. Ma pole nüüd küll oma kaheksa aastast väikevenda vahetussemestri jooksul palju näinud, aga olen siiski temaga vesteldes üritanud kuulata, kuidas ta keelt õpib ehk kuidas me kõik need käänded endale maast madalast selgeks teeme. Viimatine näide meenub sõnaga hüljes. Nägime hüljeseid - hülgeid. Vend sai aru, et nüüd tuleb keeruline sõna ja kuidas seda nüüd küll suus õigeks väänata? Huvitav. 

Muidugi on eesti keel naljakas kah. Üks esimesi asju, mis teistes keeltes teada tahetakse on klaase kokku lüües terviseks. Oh jummel, mis versioone sellest sõnast ma kuulnud olen!

• turvaseks
• terviseski
• turboseks
• superseks
• ...

Naljakas oli kuulda, kuidas hispaanlased meie pealinna Tallinnat hääldavad. Hispaania keeles hääldatakse kaks kõrvutiasuvat L-tähte ij. Näiteks nende roog paella hääldub paeija vms. Seega muutus Tallinn mingisuguseks naljakaks Hiina linnaks Taijinn. Hispaania keele j hääldub h-ks ning kui nad nüüd selle jutu peale kirjutaksid "haha kui naljakas", siis neil oleks see "jajajaja" = hahahaha.

Üks Süüria neiu minu ühikast vahetas ükspäev oma toast kirjutuslauda välja. Algus aitasime teda veidi ning arvasin, et rohkem ta abi ei vaja, aga natukese aja pärast nägin, et ikka veel on üks laud siin, teine seal jne. Eestis oleksin tahtnud öelda: "No mis sa siin mööbeldad?!", nagu ikka naljaga öeldakse. Inglise keeles ma paraku vastet ei tea, aga kuna Möbel tähendab saksa keeles samuti mööbel, siis seletasin talle siiski oma väljendi kuidagi ära. Muideks lihavõtete ajal Baierimaal käies ütles eesti neiu Evelin huvitava märkuse, et paljud uhked sõnad on tulnud eesti keelde saksa keelest. Huvitav on selle peale mõelda ja ehk on tõesti nii, näiteks peegel = Spiegel; kleit = Kleid, kelder = Keller.

-------------------

Kahjuks on kätte jõudnud aeg, kus inimesed pakivad kotte ning hakkavad Göttingenist vaikselt lahkuma. Minul on veel ees kolm eksamit täitsa juuli lõpus. Väldin kõiksugu pikemaid reise ning üritan juba aegsasti valmistuda. Kõige keerulisem saab olema loodusühendite keemia, sest kõigest 3 EAP-d andvat loengut andis semestri jooksul kolm eri õppejõudu, lisaks oli seminar kahe eri õppejõuga. Lahendasime palju ülesandeid, tohutult reaktsioonimehhanisme nii ühendite biosünteesist kui ka keemilisest sünteesist ning keegi ei ütle, mis on tegelikult oluline selgeks õppida ning mis on lihtsalt lisainfo. Tundub "natukene" hoomamatu. Sama probleemi kurtis viimases loengus ka üks kohalik neiu, seega võib olla tegu lihtsalt selle õppeaine probleemiga. 

Nägin huvitavat õppeainele tagasiside andmist. Saksa moodi "kiviaegse" süsteemiga täitsime (saksa keeles) tagasiside paberid, kuhu tuli linnukesi teha õigesse kasti. Tagasisidelehed pistis õppejõud ümbrikku, klammerdas kinni ning andis ühele tudengitest, kes selle ümbriku ise dekanaati viis. Anonüümsus ja korrektsus paistab olevat siiski tagatud. Üleüldiselt on kõigis loengutes õppejõud palju tagasisidet küsinud, st nii poole semestri pealt kui nüüd muidugi semestri lõpus. Neid paistab see reaalselt huvitavat ning tudengid ütlevad, mis neile meeldis või ei meeldinud. Tore, sest konstruktiivne kriitika viib edasi.

Paberimajandus

Olgem ausad, seda postitust olete te kõige kauem oodanud, eks ole? Sellest kirjutamine tundub aga hoomamatu ülesandena, rääkimata sellest arusaamisest. Üritan järgnevalt välja tuua mõningaid kogemusi Saksamaa asjaajamisega.

Alustagem sellest - mitu kirja olete te alates märtsi algusest oma postkastist leidnud? Kas te mõtlesite e-maile postkastist? Ei, ma küsisin füüsilise postkasti kohta, kuhu postiljon oma kirju poetab. Minu vastus sellele küsimusele on näha allolevalt pildilt:

Et ikka postiljonidel tööd oleks...

Jah, vastus on 15 kirja. Mõnda aega juba Saksamaal olles tundub see lausa normaalne, et keegi mulle kirju saadab.

Kool

Päris enne Saksamaale tulekut üritasin ma aru saada, milliseid kursuseid ma üldsegi keemia teaduskonnast inglise keeles võtta saan. Kirjutasin isikule I ja küsisin sobivate ainete kohta. Isik I soovitas mul kirjutada isikule II. Tegin seda ning II suunas mind isiku juurde III, sest isik II enam ühel hetkel nende asjadega ei tegelenud. Isik III jäi mulle vastuseid võlgu ning kirjutasin isikule IV, kes alguses vastas, aga siis enam ei vastanud. Üldsegi pidin vastuseid ootama vahest kaks-kolm nädalat ning ennast meelde tuletama. Kirjutasin uuesti isikule IV, aga siis lõpuks vastas hoopis isik V, kes oli dekreeti läinud isiku IV kohustused üle võtnud. Isik V soovitas mul kirjutada isikule I ja küsida tema käest...

Lõpuks otsustasin otsida aineid ka bioloogia teaduskonnast, kuna olen magistrantuuris natuke bioloogia poole kaldunud ning õnneks sealne inimene reaalselt vastas mu küsimustele. Oh õnnistust! Ilmselt oleksin rohkem aineid keemia teaduskonnast võtnud, aga uskumatult kehv kirjadele vastamine muutis mu suunda. Pole ime, et olen sel semestril ainukene Erasmus tudeng keemia teaduskonnas. Märtsis oli meil tuutoritund oma teaduskonna tudengiga ning kõigest tunnike-kaks arutelu kohaliku tudengi Oskariga andis mulle palju paremat informatsiooni kui kõik need lõputud kirjad õppejõududega. Näiteks ütles Oliver, et tegelikult on mingid õppeained siiski inglise keeles, kuigi õppeainete loendis on need märgitud kui saksakeelsed ained. Ülikool soosib tudengite inglise keele õpet ning eriti erialaselt ja seega peetakse siiski loenguid inglise keeles. Semestri alguses "hääletatakse", kas kõik on sellega päri ning siis läheb õppetöö lahti. Kui mina aga Eestis omale õppeaineid vahetusülikoolist välja valin, siis ma ju ei saa sellele lootma jääda, mis hääletustulemus neil semestri alguses jääb, sest mul on tarvis oma EAP-d kätte saada.

Siia tulles sain kokku nii bioloogia kui ka keemia teaduskonna koordinaatoritega. Bioloogia koordinaator oli väga asjalik ja pole midagi kurta. Keemia teaduskonna koordinaator paistis aga olevat kursustega suuremas segaduses kui mina ning kui ma midagi küsisin, siis ütles ainult, et ma talle e-maili saadaksin ning siis ta püüab mulle vastused leida. "You know what? You could just write me an e-mail." Püüdsin veel märtsis oma semestri jooksul võetavates kursustes selgusele jõuda ning seepärast ta üles otsisingi. Ühel hetkel tekkis mul näiteks probleem eksamile registreerimisega ning juhtus jälle olukord, kus 

1. kirjutasin koordinaatorile 

2. koordinaator suunas mind isiku X poole

3. isik X ütles, et ma kirjutaks koordinaatorile

Olete te jõudnud jälgida, mis mul siin toimunud on? Jah, ka mina olen olnud segaduses... aga lugu jätkub.

Raha paneb rattad käima - I

Enne Göttingeni tulekut sain siinselt koordinaatorilt kirja, et kui ma olen Euroopa Liidu riigist, siis ei pea ma ühikakoha eest rendi maksmiseks Saksamaal pangakontot avama. Ohkasin kergendatult, sest tolle kirja manuses olid pikad instruktsioonid näiteks Deutsche Bank pangas (edaspidi DB) konto avamiseks. Ühiselamusse sisse kolides pidin nelja nädala jooksul viima nende kontorisse paberi oma  (Eesti) pangakonto andmetega, et nad saaksid hakata sellelt kontolt raha maha võtma. Kuna algus oli siin keelekursuse tõttu väga intensiivne ning kontorid on avatud väga limiteeritud kellaaegadel, siis jäi antud paberi viimine siinoleku kolmanda nädala lõppu st märtsi kolmandasse nädalasse. Paari tunni pärast kirjutati mulle (seekord lausa e-mailile), et kahjuks see pangakonto siiski ei sobi direct debit ülekannete tegemiseks. Küsisin SEB-st veelkorra üle, kas tõesti nad seda ei tunnusta, lisaks Swedpangast ja LHV-st. Ükski pank polnud sellisest maksest midagi kuulnud ning seega tähendas see minu jaoks Saksamaal pangakonto avamise sundi.

Võtsin varem meilile tulnud juhised lahti ning astusin DB bürokraatia ukselävele. Esiteks tuleb mainida, et kõik juhised olid saksa keeles mingisuguste ingliskeelsete märgetega. Kui raske saab olla nii suurel pangal ingliskeelse lehekülje loomine? Uskumatu.

Deutsche Bank konto avamise juhised

Sain paberid välja prinditud ning viisin need siis ruttu panka võimalikult kiirelt pangakonto avamiseks. Ütlesin, et nad seal igaks juhuks need paberid üle vaataks, kas kõik on ikka korrektselt täidetud, kuna ma võisin midagi kogemata valesti märkida. "Kõik on hästi, nädala jooksul saadame teile kirjad konto avamise kohta." Olin tõepoolest oma mehhiklasest sõbralt kuulnud hoiatust viie pangast saabuva kirja kohta. Ei uskunud, et neid tõesti nii palju saadetakse ning enne kui ma ise konto avamisega tegelema hakkasin, siis arvasin, et nad saadavad viis e-maili. Loomulikult tulevad Saksamaal olulised kirjad ikka posti teel - küll ma olin naiivne!

Mulle kirjutati DB juba järgmisel päeval, et midagi on siiski mu avaldusest puudu ja tulgu ma tagasi panka. Läksin. Pidin kuskile ühe allkirja kirjutama. Küsisin: "Kas nüüd on avaldusega kõik korras?" - "Jah, nüüd on korras." Nädala pärast kirjutati mulle uuesti, et ma panka tuleksin. Tookord saatsid nad mulle kirja reede õhtul, kui pank juba kinni oli ning alles esmaspäeval avati, mina olin aga Göttingenist parasjagu nädalaks lahkumas. Läksin esimesel võimalusel panka ja uurisin, mis siis nüüd puudu oli. Nimelt tegid nad minu ID-kaardist koopia ja seal oli kirjas, et see on välja antud Eestis, aga KUS TÄPSELT, seda seal ei olnud. Kirjutasin siis paberile Tartu (vast anti see mulle seal?), oma allkirja ning uurisin uuesti, millal mu konto avatakse. No ikka üsna pea arvati seda juhtuvat. Lisaks uurisin juba igaks juhuks ette, millal ma pangakonto sulgemisega tegelema peaksin hakkama, sest ega seegi protsess ilmselt kiiremini kui paar kuud ei lähe. Lahkusin pangast silmi pööritades. Ootasin lõpuks kaks nädalat, mille jooksul saatsin neile juba kirja, et kui nad ruttu minu pangakontot ei ava, siis olen sunnitud teise panka ümber kolima. Kogu kirjavahetus toimus nende poolt saksa keeles ja minu poolt inglise keeles.

 Kas ma saan uuesti panka tulla, et fakte selgitada?

Pärast kogu seda jama olin päris õnnelik, kui oma postkastist kaks esimest kirja DB sain.

Uskumatu! Lõpuks!

Kokku tuli neid siis viis ning kokku kulus Eestist (Euroopa Liit!) tulnud tavalisel tudengil, kelle firmadele ei ole auditeid vaja teha, konto avamiseks viis nädalat. Hurra efektiivsus!

Lõpuks tuleb siiski õnnelik olla oma aprilli lõpuks avatud konto üle, sest siia tulnud kolumbialased, mehhiklased jms võitlevad veelgi suurema bürokraatiaga. Üks olevat saanud pangakaardi alles mai lõpuks, kuigi avamisega hakkas tegelema juba veebruaris... Lisaks on neil vaja tasuda kallist tervisekindlustust ja kes teab, mis asju veel ajada.

Sport

Kuna ülikooli spordihoone asub mulle superlähedal, siis tahtsin sellega lepingut sõlmida. Esimese kuu eest sain tasuda sularahas, aga lepingu sõlmimiseks pidi mul Saksamaal siiski ühel hetkel pangakonto avatama, sest muidu oleksin pidanud sularahaga tasumise eest iga kord 5€ lisatasu maksma. DB aeglus ohustas seega lisaks üüri maksmise kohustusele ka muid tegevusi.

Lisaks kaotasid nad minuga lepingut sõlmides mu lepingu esialgu üldse ära, seega pidin umbes viiel esimesel korral trenni minnes nendega iga kord jagelema, et mul on leping siiski olemas, aga nad pole mind lihtsalt registreerinud. 

Raha paneb rattad käima - II

Rohkem Saksamaal käinud Heidi hoiatas mind üsna alguses, et ma peaksin Saksamaal poes käies alati sularaha kaasas kandma. Miks küll, kui üle Euroopa pole mul pea kunagi tavapoodides kaardiga maksmisel probleeme olnud? Võtsin siiski õpetussõnu kuulda ning olen üldiselt sularaha siiski varuks hoidnud. Loomulikult kuni korrani, mil olin poes toidukorvi asju täis ladunud ning tuli välja, et selles suures supermarketis saab maksta ainult sularahaga või Saksamaal välja antud (mingisuguse IC) pangakaardiga (!!?). Loomulikult ei olnud seal sularahaautomaati lähedal. Seega sõitsin kilomeetri jagu sularahaautomaadini, võtsin raha välja ja läksin poodi tagasi oma kauba järele. Enam ma sinna poodi ei ole läinud.

Samamoodi veider lugu oli Hamburgis sõpradega õhtusöögil. Kätte oli jõudnud tasumise tund ja kui kelner küsis, kas meil on ISIC kaart - "Jah, on küll," vastasin ma. Arvasin, et ju saab selles kohas tuntud tudengikaardiga makstes soodustust. Tuli välja, et sain valesti aru ja ta küsis hoopis IC-kaardi kohta, mida juba mainisin. Lõpuks maksime sularahas ja ega mingit soodustust nüüd küll ei saanud... 

Deutschland Radio

Olin juba märtsist saadik saanud kirju Kölnist Deutschland Radiolt. Kuna kõik kirjad olid otseloomulikult saksa keeles, siis viskasin neile küll pilgu peale, aga olin täitsa kindel, et tegu on mingisuguse reklaamiga. Paistis nagu ma saaksin 17,5 €/kuus mingisuguseid telekanaleid vaadata või mis iganes. Mulle see huvi ei pakkunud ja võtsin neid kirju lihtsalt kui spämmi minu postkastis. Olin neid saanud juba kolm-neli tükki ning ühel päeval oli jälle üks minu kirjakastis. Õhtul enne magamaminekut mõtlesin, et no hea küll, avame siis selle kirja kah, kuigi juba kaalusin ideed kirja üldse mitte avamisest. Rahulikus õhtumeeleolus läksid mul aga silmad punni: "Mis? Kas ma pean 87,5 € maksma?" Just nii suure arve leidsin sellest ümbrikust. Püüdsin koridorist ruttu kinni ühe sakslasest ühikakaaslase ja pärisin aru, millega tegu. Tuli välja, et postkastis polnudki spämm ja suvaline reklaam, vaid tegu on maksuga, mida iga Saksamaa elanik peab maksma internetipiraatluse ajastul, et telekanalid jms mingisugust tulu teeniksid. Õnneks saime viie siinse elanikuga seda maksu jagada, seega pidin kokkuvõttes viie kuu siinviibimise eest maksma 87,5 € asemel 17,5 €. Päris mitu tudengi lõunat siiski, aga viis korda parem tulemus, kui esialgu kartsin. Uurisin, mis juhtuks mittemaksmise korral. Sel juhul on neil õigus minu tuppa tulla ja siit asju minema viia. Pärast leidsin vastavasisulise hoiatuse meie ühiselamu teadetetahvlilt. Peaks vist neid tahvleid tihemini lugema ning postkasti tulevatesse kirjadesse tõsisemalt suhtuma.

Veel vahvat

Kõikvõimalikud internetileheküljed on siin saksa keeles. Vahest on ime kombel võimalik küll valida inglise keelne versioon, aga tõenäoliselt on nad pooled asjad siiski unustanud inglise keelde tõlkida ja tuleb siiski saksa keeles edasi pusida. Tundub väga veider, sest sakslased ise räägivad minu meelest ikka väga head inglise keelt.

Lisaks tuleb mainida, et kõikvõimalikud ametiasutused, kontorid jms on avatud täiesti arusaamatutel aegadel. Näiteks

• E 10.15 - 12.00
• T 9.30 - 11.00
• K suletud
• N 15.00 - 16.30
• R 13.00 - 14.00
• L, P suletud

Võib-olla ma natuke liialdan, aga tõepoolest on paljud asutused avatud ainult tund või kaks päevas ning eri päevadel eri aegadel jne. Täiesti võimatu on aru saada ning isegi kui inimesed on kontoris tegelikult terve päeva olemas, siis vastuvõtt on ikkagi ainult tund või kaks päevas. Olen kuulnud, et paljudes asutustes tuleb üldsegi enne kohtumine kokku leppida (Termin).

Õnnitlen! Olete jõudnud selle postituse lõppu. Kas teil on juba peavalu? Olin enne siia tulekut valmis bürokraatiaga tegelema, aga päris selleks ma siiski valmis ei olnud. Igatahes on mul idee, et paberimajandusega hakkama saamine võiks ka EAP-dena arvesse minna, 3 EAP-d oleks ehk väärt küll.

Ahha, lõpetuseks sobib siia hästi reaalselt toimunud dialoog Itaaliast pärit sõbraga.

Mina: Appikene, Saksamaa kirjavahetus ja bürokraatia on täiesti kohutav.
Michele: Ei ole! Ma just naudin, et mu kirjadele vastatakse nii ruttu ja kõik on nii ladus!
Mina: Sa peaksid Eestisse tulema. Vot seal alles näed, mis on kiirus!
Michele: Sa peaksid Itaaliasse tulema, seal alles näed, mis tähendab bürokraatia ja aeglane kirjavahetus...

Millal süda valutab? #kuisihkadisamaapoole

Pikka aega kodust eemal olles tuleb vahepeal tegeleda ka sellise murega nagu koduigatsus. Kõige märkavamalt on see mind tabanud kolmel korral.

Esimest korda igatsesin tuntavalt mahajäänut volbripidustuste ajal 30. aprillil. Korporantidele on see suurim pidu aastas ning kogu Tartu elab täiel rinnal oma nooruses. Sel aastal jätsin minemata ning nii mina kui ka Soome neiu Heidi olime mõlemad tol ajal koos nukrad, sest ka Soomes tähistatakse Vappu´t. Olime küll rõõmsad koosveedetud nädalavahetuse üle Bremenis ja Wolfsburgis, aga nukker oli ikka. Laulsin omaette tudengilaule, mis päris kindlapeale ka Tartus kõlasid.

Mai esimesel nädalavahetusel seiklesin ringi Saksamaa edelaosas, kuhu esialgu Euroopa Keskpanga ürituse tõttu läksin. Üldiselt pole siin koduigatsuseks aega, sest veedan tihti aega sõpradega, teen trenni, õpin, olen koolis või muud säärast. Tol nädalavahetusel kõndisin ma üksi Heidelbergi lossi juures, mis oli kahtlemata väga tore paik, aga sees siiski kripeldas. Minu vanaema õuel on suur kastanipuu ning nii meenutasid ka Heidelbergi lossipargis õitsenud kastanid vanaema kodu. Üksinda ringi kõndides läksid ka mõtted rohkem uitama ja nii tuligi suurem koduigatsus.

No ja siis on veel tänane päev ja üldsegi see nädalavahetus... Sel nädalavahetusel oli teadugipoolest laulu- ja tantsupidu "Mina jään". Mõtlesin muidugi varakult, kas sõidan selleks nädalavahetuseks Eestisse (ka emal oli sünnipäev ja heal sõbrannal), aga kuna kaks nädalavahetust tagasi juba olin Eestis imearmsas sõprade pulmas, siis ei hakanud nüüd jälle Eestisse minema. Nii pikalt järjest ma aga koolist ka puududa ei tahtnud. Seega siis jälgisin täna näiteks laulupidu otseülekandest. Panin selle tööle ning avastasin, et üsna pea peaksid lavale minema neidudekoorid, kus minagi ju laulma pidin. Võtsin telefoni ja kõrvaklapid trenni kaasa ning samal ajal kui masina peal trenni tegin, siis vaatasin otseülekannet ning maigutasin laule kaasa, endal silmanurgad veidi niisked. 

Tuleb muidugi tänulik olla, et on, mida üldse igatseda ja tunnen rõõmu, et teistel on Eestis nii palju rõõmustamisväärset. Paraku on ju edasi-tagasi sõitmine nii aja- kui ka rahakulukas ning seepärast olen jätnud minemata. Samuti olen arvanud, et mitte igaks sündmuseks Eestisse tagasisõitmine käib vahetussemestri juurde. Eks jään ootama uut volbrit ning suurt laulu- ja tantsupidu aastal 2019 - mis muud.

*Kirjutan postitust ning samal ajal joon koduaiast toodud piparmünditeed, vanaema kootud villased sokid jalas.*