Pisiasjad loevad

Mõned asjad on Eestis ikka päris hästi. Näiteks

olete te tähele pannud, et kui te hakkate juustupakki või muud pakendit avama, siis üleval ääres on katkendjoon ja tavaliselt ka kääride märk, aga reaalsuses on pakendil väike täke sees ning te saate pakendi lihtsalt lahti rebida? Päris tore idee, eks? Saksamaal olen ostnud nii ja teistsuguseid pakendeid ning ilma käärideta neid küll lahti ei saa. Väike täke on nii pisike asi, aga kui see puudub, siis jääb see silma.

olete te tähele pannud, et Eestis saab tualetis käsi sooja veega pesta? Nii paljudes tualettides tuleb siin kraanist ainult külm vesi (muidugi siis on ainult sooja vee võimalus, kui tahta parasjagu veepudelit täita). Üks Soome neiu kurtis mulle sama probleemi, seega pole ma ainukene, kes seda märkab.

Ei pidanud kaugele minema, see on mu ühikast, aga siiski päris tüüpiline.

olete te tähele pannud, et Eestis on sul põhimõtteliselt igas poes aega oma oste kotti pakkida? Milline õnnistus! Alles eile toidukaupu ostes jäi terve järjekord minu taha ootama, sest ma ei suutnud samal ajal 1) asju lindile panna 2) juba maksta 3) juba asju lindilt ära korjata. Täiesti müstika, kuidas neil ei ole kassalintide lõpus ruumi asjade kokku korjamiseks. Eestis olen näinud sellist süsteemi pea ainult vanalinna Rimides, aga hea küll, seal käivadki peamiselt turistid ninni-nänni ostmas ja pole nii oluline. Siin on sellised lindid isegi supermarketites.
Sakslaste endi strateegia on kaup ruttu tagasi korvi laduda ja poemüüjaga sammu pidada. Minu meelest on see alati väga adrenaliinirohke ettevõtmine.

Salaja tehtud pilt sakslase strateegiast ja miniatuursest/olematust pakkimisalast.

Kui Eesti kokkamisõhtuks süüa ostsin, siis ma isegi ei hellitanud lootust, et suudan kõik kohe kotti ära pakkida. Ladusin samamoodi kärru. Eks Eestis tehakse ka vahest nii, aga no nii väikeseid pakkimisalasid ikka annab otsida.

 Nüüd on aega rahulikult pakkida. Isegi viie asja ostmisel peaks närvide säästmiseks sellele alale tulema.

olete te tähele pannud, et Eestis liigub ühistransport päris täpselt? Olgu neid busse ja ronge nii vähe kui tahes, aga üldiselt on nad ikkagi graafikus ja hilinevad need siiski üpris harva ning mõjuvate põhjuste korral (liiklusõnnetus teel vms). Olen siin mitmeid kordi busse ja ronge kasutanud ning mulle tundub vahepeal, et väljumis- ja saabumisajad on lihtsalt umbkaudseks orientiiriks. Näiteks Prahast tagasi Saksamaale Kasselisse sõites väljus buss Prahast ehk sõidu alguspunktist pool tundi hiljem. See aga ei takistanud teel suvalises kohas pause tegemast. Lõpuks kulus 8h asemel reisile 9h 10min, kusjuures tegu oli teisipäeva päeval toimunud reisiga ning teel polnud ühtki ummikut või õnnetust ehk minu arvates oleks võinud reis ilusti graafikus püsida. Oh ja ega see pole ainus kord! Juba esimesel päeval Saksamaal hilines mu buss väljumisega 45min. Kaks nädalat tagasi hilines üks mu rong 10min, aga esialgu oli aega järgmisele rongile ümberistumiseks 5min, seega jäin viie minutiga rongist maha. Raadiost kõlas ümberistuda soovinud reisijatele "Entschuldigung!" (=vabandust; kahju). Saan aru, et siin on transport keerulisem ja riik suurem, aga kui teil peaks kunagi tarvis olema punktist A punkti B minna ning soovite näiteks lennukile jõuda, siis soovitan igaks juhuks varem liikuma hakata ning mitte loota "Saksa täpsusele" :) 

Tere ja head aega, mul pole aega

Erasmuse tudengite seas valitseb virr-varr ning tudengeid on tõepoolest igast maailma nurgast, nagu ilmselt aru olete saanud. Kõigil on aga oma kombed tervitamiseks ja head aega ütlemiseks. 

Tervitamine

Kellegagi sõpradest kokku saades tuleks neid siin üldjuhul põsele musitada. Minu jaoks see suur kultuurišokk ei olnud, sest olen seda varemgi näiteks Prantsusmaal kohanud. Päris esimest korda tutvudes on pigem siiski käepigistus asjakohane (aga samas mine tea). Kui põsemusi soov saab kindlaks tehtud, siis jääb küsimus, mitu korda (üks kuni kolm) ning kummalt poolt alustada? Tavaliselt saab teise inimese lähenemisest aru ning muside arvu jälgin lihtsalt vastaspoole järgi. Samas võib siiski tekkida segadus - kas lähenemisel tuleb siiski põsemusi mängu või hoopis kallistus? Kallistus võib olla ka selline kaugem ja veidi formaalsemas mõõdus, mõni langeb kaela nagu elu armastus. Nende muside ja kallidega on mul üldiselt alati väike segadus, sest ma ei ole ju ühes kindlas riigis ainult ühte sorti rahvusega, vaid siin on kõiki. Vahest lõppebki kokkusaamine veidra kallistusega, sest ma (me) ei saa üksteisest aru.

Kui seltskond on suur (10+), siis ikkagi mingil määral oodatakse, et kõiki ükshaaval läbi tervitada. Võib-olla kultuuride erinevusest saadakse siiski aru, et ma kõiki musitama ei lähe ning kui lähenemine on siiski komplitseeritud, siis ei minda kõiki päris kõiki tervitama.

Lahkumine

Üldiselt on lahkumine samamoodi. Peaks kõiki sõpru (ja pooltuttavaid) läbi kallistama ja musitama. Segadus on endine ning ilma kõigile isiklikult head aega ütlemata lahkumine on pigem päris ebaviisakas. Olgugi, et tõenäoliselt näeme ju jälle üsna pea. Muidugi tuleb siis lahkumiseks ka omajagu aega varuda. Olen päris tihti näinud, et lahkumisprotsess võtab pool tundi kuni tund. Eks muidugi Eestis võib samamoodi juhtuda, aga ütleks siiski, et mitte nii sentimentaalselt.

Kuidas sul läheb? / How are you?

Selle väljendiga on ilmselt kõik lugejad kursis ning teavad, et seda küsitakse igal kokkusaamisel ning ega muud vastust peale "Hästi, aga sul?" ei oodata. Minule on see siiski harjumatu ning sellega seoses on mul väga kentsakas situatsioon rääkida.

Nimelt olin ühel päeval pärast trenni minemas koridoris asuvasse duširuumi, ainult rätik ümber ja pesemisvahendid käes. Mulle tuli trepimademel vastu samas majas elav Iiri neiu Alison, kes samal ajal tolmuimejat trepist üles taris. Isegi sellises kentsakas situatsioonis trepiastmetel, kus mina olin ainult rätikuga ja tema tolmuimejaga, küsis ta: "How are you?" No mida sellisele asjale vastata? Ilmselgelt me ju pikalt seal niimoodi juttu ei aja ja oma elusid ei lahka, milleks siis üldse küsida? Mina tegin hoopis eestlaslikult mõne muu märkuse selle kohta, kas ta hakkab tuba koristama vms. Kentsakas...

Kopp-kopp

Sakslastel endil on siin tegelikult huvitav komme seoses koputamisega. Olen näinud, et kui keegi tuleb seltskonda või hakkab lahkuma, siis kõigi kallistamise ja musitamise asemel koputab lahkuja/tulija paar korda lauale, leiab inimestega kiirelt silmsidet ning lahkub. Ütleks, et sakslaste kombel päris efektiivne. 

Pärast igat loengut või seminari on siin kombeks õppejõule justkui tänutäheks vastu lauda koputada. Minu meelest päris tore komme. Olen püüdnud seda videolindile saada: 

:) / :( ?

Ostsin juuli lõpuks endale tagasilennupiletid ära. Kirjutasin vanakooli moodi selle märkmikusse üles ning tahtsin smaili juurde joonistada. Sattusin aga kimbatusse: kas joonistada :) või :( ? Muidugi on ütlemata tore koju tagasi minna ning seda ei saa kahtluse alla seada. Samas saab iga päevaga selgemaks, et on tõenäoliselt võimatu kõigi nende inimestega pärast seda semestrit uuesti kohtuda. Kes läheb tagasi Kolumbiasse, Mehhikosse, Austraaliasse, USA-sse või üle Euroopa erinevatesse riikidesse. Euroopasiseselt on muidugi üpriski lihtne reisida, aga sama sõprade seltskonda, jalgrattaga mööda Göttingeni vuramist, ühiseid mensa (=söökla) lõunaid, kokkamisõhtuid jne enam ei tule. Eks see ole elu paratamatus ning tuleb lihtsalt nautida neid hetki, mis on antud. Täna ja praegu.

Ei ole paremaid halvemaid aegu.

On ainult hetk, milles viibime praegu.

(A. Alliksaar)

Siin ei ole pangaautomaati, on vaid...

... sigaretiautomaate. ID-kaardi alusel saab otse tänavalt tubakat hankida. Mulle endale need huvi ei paku, aga olen näinud, et neid siiski kasutatakse. Veider on ka see, et tänavatel ilutsevad siiani tubakareklaamid, mis Eestis õnneks ammu keelatud.

See konkreetne automaat on minu ühiselamust kolme minuti kaugusel.

Möödunud nädalavahetusel olin Prahas ning Brnos. Kusjuures ootamatul kombel oli Brnos ilutulestiku võistlus, mida sai niisama vaatama minna. Oli see vast tore kokkusattumus! Brnost tagasiteele asudes jäi silma bussijaamas olev õlleautomaat. Pildil paistev Kofola on nende Tšehhi enda coca-cola. Nõukogude ajal olevat see tehtud coca-colale vastukaaluks, et saaks ka karastusjooki nautida. Mõneks ajaks vajus see unarusse, aga nüüd on Kofola joomine jälle tõusuteel.

Kofola- ja õlleautomaat.

 Praegu tundub paraku, et "pivo netu".

PS: Eks ole tegelikult ikka pangaautomaate ka :) Kust sakslased muidu oma sularaha kätte saaksid, mida nad nii usinasti pangakaardi asemel kasutavad?

Eierlikör Kuchen (munalikööri kook)

Aeg on põll ette siduda ning kokkama hakata! Eurovisiooni finaalõhtul tegime veidike kokkamist: tahtsime koos aega veeta, kooki valmistada ning veensin mehhiklasest sõpra, et Euroopas olles tuleb igatahes ka Eurovisioon ära vaadata. See on sündmus, mida paljud ei salli, aga sisimas ja salaja siiski armastavad. 

Kohaliku (sakslasest) noormehe ema retseptivaramu järgi valmis munalikööri kook. Nimelt on munaliköör siin päris populaarne, sellest tehakse nii erinevaid martsipane kui ka muid maiuseid.

Eierlikör Kuchen

1/4 l õli
1/4 l munalikööri
1/4 kg kartulijahu
1/4 kg tuhksuhkrut
4 muna
1 pakike küpsetuspulbrit (ca 1 supilusikas)

Kõik koostisosad omavahel segada ning u 2 minutit lasta seista. Seejärel valada koogivormi ning küpsetada 50 minutit 170C juures.

Originaalretsept

 Musta korgiga pudel on munaliköör. Koogist aurab muidugi alkohol välja ning liköör ise annab mõnusa kreemise maitse.

 Kook enne ahjupanekut.

 Sakslane Hendrik ja Javier.

 Imemaitsev lõpptulemus.

Tegelikult peaks koogi valama sellesse vormi, sest siis küpseb kook ühtlasemalt. Muidu on tegu väga rammusa maiuspalaga, aga see-eest valmib see väga ruttu. Kõik koostisosad kaussi ja kiirelt ahju. See lihtne retsept tasub küll meeldejätmist :)

Kui juba kokkamisest rääkida, siis ma ise söön siin jätkuvalt igal hommikul kaerahelbeputru. Minu kaerahelbepudru retsept (loomulikult ühele):

Pool klaasi vett väiksesse potti, kohe lisada pool klaasi kaerahelbeid, natuke soola ning linaseemneid (lihtne nipp kolesterooli tasakaalus hoidmiseks!). Kui vesi paistab olevat kaerahelvestesse imbunud, siis lisan tunde järgi piima, üldiselt mitte rohkem kui pool klaasi. Seejärel alandada kuumust ning pidevalt segada. Valmistamiseks kulub u 10 minutit. 

Soolane puder. valminud pudrule lisada veidi riivitud juustu ning pestot. 

Magus puder: lisada pudrule valmistamise ajal ka veidi kaneeli, valminud kuumale pudrule lõigata juurde banaaniviile ning veidi maapähklivõid. Suhkrut ma pudrule eraldi ei lisa, sest banaan annab juba ise magusa maitse.

Naljakad lood - Julietta

Päris esimeses neurobioloogia seminaris oli meil vaja rühmatööks partner leida. Sama ainet võttis minuga keelekursusel olnud mehhiklane Julietta ning otsustasime paarilisteks hakata. Teadsin teda siiski võrdlemisi vähe ning kõik kutsusid teda lihtsalt Juliettaks. Paaride moodustamisel oli väike segadus ning kui õppejõud hakkas paarilisi ette lugema, siis meie "paari" juures ütles ta mitmel korral veel kolmanda nime: Lorena. Mina ei saanud aru, miks on keegi tundmatu Lorena veel meie grupis, kui pidime ainult kahesed rühmad moodustama. Tegin õppejõule sellekohase märkuse, et ei-ei, meil ei ole Lorenat grupis, oleme ainult meie Juliettaga kahekesti. Julietta hakkas naerma ning sain kinnitust, et mehhiklastel on lihtsalt kombeks mitu eesnime panna, millest mina teadlik polnud.

Mõni nädal tagasi näitas soome neiu Heidi raamatut "Finnish nightmares" ehk soomlaste õudusunenäod. Mulle pakkus nalja järgnev pilt:

Ilm on kohutav, aga ainus varjualune on juba võetud (kuigi ruumi jagub).

Sel nädalal oli Göttingenis ilus ilm ning olime just Juliettaga oma rühmatööd ette valmistanud ja teel seminari, kuid seminari alguseni oli veel pool tunnikest aega ning otsustasime selle õues veeta. Mina tahtsin päikese kätte jääda, tema otsis varju. Nii ta siis võttis sammud lähima puu juurde. Oleksin talle äärepealt hüüdnud: "Hei, Julietta, aga seal puu all juba istub keegi, kas sa ei näe?", tema aga istus rahulikult väikese puu varju. Ennast viimasel hetkel tagasi hoides sain aru, et soomlaste õudusunenäod käivad vist natuke ka eestlaste pihta...