Linn kahel rattal

Enne Göttingeni saabumist ütles mulle minu tuutor, et siin sõidavad kõik jalgrattaga ning kindlasti pean ka mina endale siia jõudes jalgratta muretsema. Tartus vurasin ma kogu aeg rattaga ringi ning olin seda Tallinnas igatsenud, seega mulle see mõte meeldis.
Minu jaoks olekski vist selle linna sümbol mitte Gänselisel, vaid jalgratas. Näiteks ülikoolilinnaku keskel oleva tänavavalgusti otsa on isegi pandud jalgratas.

[https://ingress-intel.com/portal/rosa-fahrrad-am-campus-lichtmast/]

Ning kõik kohad on paksult rattaid täis. Tuleb alati hoolikalt meelde jätta, kuhu oma ratta jätsid, sest muidu ilmselt jäädki seda otsima.

 Raudteejaama juures on nii palju rattaid kui kaugele silmapiir ulatub.

Päris kaval on jalgratas millegi abil nähtavaks muuta, et seda teinekord kiiremini leida (kellegi jalgratas)

Ratas on linna suhteliselt väikse suuruse tõttu ilmselt kõige mugavam transpordivahend ning autojuhid on ka rataste suhtes väga valvsad. Eriti hea on läbi linna kulgev siniste joontega markeeritud jalgrattatee, mis viib raudteejaama juurest ülikooli kesklinnaku juurde ning sealt omakorda põhjalinnaku juurde. Selliseid teid leiab veelgi ning need annavad jalgratturitele turvalisema võimaluse liikumiseks. Kõnniteeääred on ilma kõrgete servadeta, jalgratta ja kõndimise ala on tihti eraldi märgistatud, mahamärgitud nooled annavad ratturitele juhiseid jne.

Läbi linna kulgev jalgrattatee

[http://www.tagesspiegel.de/images/eradschnellweg-goettingen/13433086/1-format43.jpg]

Lisaks on linnaruumis näha BIKEOMAT automaate. Seal saab näiteks rattakumme suruõhuga täita ning veel igasugu tarvikuid osta. Rangelt peab jälgima õhtul tulede kasutamist ratta ees ning taga, üldiselt keegi ei ületa siin linnas tänavaid punase fooritule põledes ning mingil juhul ei tasu pärast alkoholi tarvitamist ratta selga hüpata.

Minu velo pärast bikeomat kasutamist

Soovitatakse osta pigem odav jalgratas ja kallis lukk, sest eks siingi ole vargaid liikvel. Leidub ka jalgrataste surnuaedu.

Jalgrataste surnuaed

Oi ning jalgrattaid kasutatakse ära, et igasugu reklaami jagada. Mulle on korvi või pakiraami vahele juba vähemalt neli flaierit potsatanud. Ootan huviga, kui palju neid semestri lõpuks koguneb.

Minu jalgratta saaga
Päris esimesel keelekursuse päeval märtsi alguses oli üks libe sell keelekursust korraldavate inimestega kokku leppinud, et pakub vahetusõpilastele hea kaubaga jalgrattaid. Infotunnist väljudes andis see mees, nimetagem teda Rattameheks, meile väikesed lipikud kahe aadressiga: ühel päeval leiab ta ühelt aadressilt ning teisel päeval teiselt aadressilt. Läksime siis juba esimesel õhtul kogu kambaga seda meest otsima, et endale jalgratas saada. Kaup tundus päris hea: 25-35€ eest saad endale kogu semestriks jalgratta osta ning lisaks makstava 25€ deposiiti saad siis tagasi, kui semestri lõpus Rattamehele jalgratta tagasi viid (muide "tšekk" oli võlts sajaeurone). Kui vahepeal peaks ratas katki minema, siis parandamine on tasuta. Nii me seal omale jalgrattaid valisime, igaüks oma kriteeriumite järgi. Mina otsisin endale korviga naistejalgratast, eelistatult käikudega ning olin päris õnnelik, kui vastava jalgratta ka leidsin.

 Minu ratas on see punase lipsukesega tagaratta küljes

Ega lugu muidugi nii lihtne ka ei ole, et maksad aga 30€ +25€ deposiiti ning asi korras. Kuna ratta väljavalimise õhtul olin haige ning õues hakkas vihma sadama, siis vaatasin endale esmapilgul sobiva ratta välja ning tahtsin koju kiirustada. Järgmisel päeval selgus, et käiguvahetaja tegelikult ei tööta. "Olgu peale," mõtlesin ma, aga siis läks käiguvahetaja täitsa katki ning keskmise raskusega käigu asemel oli mul järsku kõige kergem käik. Tollel hetkel olin muidugi oma ühiselamust eemal, et muud lahendust leida ning parandasin käiguvahetaja kilekotiga õigest kohast kinni sidudes. Olin tulemuse üle päris uhke, sest olenemata kentsakast välimusest ratas vähemasti töötas.
AGA ega lugu muidugi nii lihtne ei ole. Paari päeva pärast kooli minnes avastasin, et ööga oli tagumise ratta rehv õhust täiesti tühi. Tühja rehvi lugu on teistelgi Rattamehe käest ratta laenanutel juhtunud, näiteks sõbrannal Heidil juba vähemasti kolmandat korda. Igatahes olen ratast käinud juba kaks korda selle mehe juures parandamas ning mõni kolm-neli korda. Minu kilekoti süsteemi asendas ta vanast rehvist jupi välja lõigates ning sellega sidudes. Tühja sisekummi asemele pani aga uue liiga suure kummi ehk praegu on see sissekumm mõnest kohast nö kahekorra ehk teatud hetkedel rattaga sõites on tunda põmps-põmps-põmps kahekordseid siserehvi kohti... oh jah, ma vist võiks ka Göttingenis rattaäri ajada.
Rattamees on igati libeda jutuga: naeratab ja räägib head inglise keelt, aga ega ta nüüd kõige ausam küll ei tundu. Uude kohta õppima tulles ju ei tea ka, mis on hea pakkumine ja mis mitte ning mõni oma uue veloga siiski päris rahul. Loodan, et ratas peab enam-vähem semestri lõpuni vastu, olgugi, et mul on praegu ainult üks käik, pedaalidega pidurdamine vahest töötab (vahest mitte!), käsipidur on kuidagi veidralt hüplik jne. Järgmisel korral pean paremini ratta üle vaatama ning esikorvist ei ole kasu, kui ratas ise ei tööta...
Kahjuks ma vist rattaga pikemaid matku kui 10 kilomeetrit siin ette ei julge võtta. Pärast peab ratas käekõrval ehk tagasi lonkima.

Lagunevaid jalgrattaid trotsides käisime ümberkaudset avastamas. Mina ja Soomest pärit Heidi.

Brezel ja valged vorstid...

... just neid sõime koos tartlase Eveliniga pühapäeval hommikusöögiks, sest nii on Baierimaal (Lõuna-Saksamaal) kohane.
Nagu lubatud, sõitsin ma neljapäeval mõnisada kilomeetrit lõuna poole Münchenisse, et Evelinile külla minna. Täpsemalt öeldes elab ta natukene Münchenist väljas, väiksemas Elva suuruses linnas nimega Freising, kust on praeguseks maailma vanima õlle pruulimine alguse saanud. Esialgu mõtlesin omaette: "Vaene Evelin, ei elagi linnas sees...", aga ma eksisin. Freising oli väga maaililine linnakene ning elamiseks on selline koht minu meelest isegi parem kui suurlinn München.
Neljapäeva õhtul panime ilmaennustuse järgi kiirelt paika, et läheme juba reedel Alpide algusesse matkama ning jääme ka sinnakanti ööseks, et järgmisel päeval matkarajale lähedalasuvat vabaõhumuuseumit külastada.
Baierimaal nagu ka mõnes teises liiduriigis saab osta tolle liiduriigi päevapileti (mis võib olla punktist A punkti B pileti asemel hulga odavam), millega saab kasutada kõiki ühistranspordiliike päeva jooksul piiramatult. Kusjuures pileti hind muutub kambapeale ostes aina odavamaks. Olime oma ostuga päris rahul, kuni rongi tulnud kontrolör ütles, et oleme ostnud vale pileti - "Meil on alati selle piletiga probleeme" - ning pidime esialgu kahepeale ostetud 26€ asemel veel 31€ maksma nö õige pileti eest. Kohe pärast meid kuulsime kontrolöri sama probleemi järgmisele inimesele seletamas. Saksamaal paistab olevat miljon erinevat rongifirmat, piletiputkasid, valideerimissüsteeme ning piletiostuvõimalusi. Täiesti võimatuna näib neid kõiki asju endale selgeks teha. Ning kusjuures, Müncheni ühistranspordi päevapilet maksab 12€, Tallinnas nt 3€ ehk transport on siinkandis ikkagi päris kallis lõbu.

Matkarajale jõudes olid mäed inimestest kihamas, kes kõik endale pühadeks aktiivset tegevust otsisid. Meie alguspunkt oli merest 802 meetri kõrgusel ning esmalt vallutasime u 1600 m kõrguse mäetipu. Seejärel hakkasime mööda mäeharja kulgevat matkaradapidi teise mäe suunas vantsima, mis oli juba 1790 m.

Vallutasime Herzogstand ja Heimgarten mäetipud

Ilm oli matkamiseks iseenesest sobiv (ei liiga soe ega külm), aga viimased 100 meetrit oli nähtavus siiski olematu ning jäime kõige ilusamast vaatest mägedele paraku ilma. Mäeharjal oli küll vinge matkata ning olen alati tahtnud sellist rada läbida. Mäeseljakud olid veel lumised ning tipus näitas natuke üle null kraadi. Kuna me kiirustasime bussi peale, siis tuli teise mäe vallutamine aja peale ette võtta. Risk tasus end ära ehk saime põneva raja osaliseks ning pärast 16 kilomeetri läbimist mägedes oli meil aega isegi postkaarte suveniiriks osta. Bussijaamas bussi oodates saime teisi matkalisi lõbustada, kui me seal oma väsinud lihaseid venitasime. Ka kolm päeva hiljem olid veel jalad mägimatkast valusad... Lubasime mõlemad rohkem trenni teha, et end uuteks vallutusteks paremini ette valmistada.

Kuna oleme Eveliniga mõlemad samast korporatsioonist, siis vahepeal tegime korbinalju (tekstidega pildid).

Laupäeval külastasime vabaõhumuuseumit ehk suurele maa-alale oli kokku toodud ligi 60 eri hoonet Baierimaalt. Nelja euro eest oli avastamist rohkem kui küll! 

Kangasteljed! Möödunud jaanuaris kudusid õde ja vanaema vaipa ja nüüd on iga kord soe tunne kangastelgi näha.

Tagasiteel hääletasime mõnikümmend kilomeetrit tagasi Münchenisse, kus sain esimest Baierimaa rooga maitsta - Käsespätzle, mis meenutas natukene pelmeene koos juustu ja praesibulaga (ingliskeelne vaste oleks juustunuudlid).

Pühapäeva hommikut alustasime ka Baierimaa söögiga: brezel (keerusai), valged vorstid ja kohalik õlu.

Pühapäeval sõitsime rongiga jälle Münchenisse, kus käisime nn tasuta linnaekskursioonil: giidile annad raha pärast ekskursiooni vastavalt sellele, kui palju arvad selle raha väärt olevat. Nii saab ka linnast kiiresti hea ülevaate, sest umbes kahe tunni jooksul kuuleb ära olulisemad faktid linna kohta ning muidugi näeb põnevaid kohti jne. Minu jaoks olid enne Saksamaale õppimatulekut kõik linnad omavahel segamini: kusagil tehakse martsipani, kuskil on autotehased, siis Oktoberfest jne, aga nö nime ja nägu omavahel kokku pole väga hästi suutnud panna. Nüüd sai aga küll selgeks, et Oktoberfest toimub Münchenis. Nimelt aastal 1810 abiellusid kuningas Ludwig I ja printsess Theresa ning pidasid maha nii vägeva pulmapeo, et järgmisel aastal taheti seda pidu korrata. Ja järgmine aasta ka. Ja ka sellest järgmine. Sel aastal saab olema 184. Oktoberfest (vahepealsetel sõja-aastatel pidu ei peetud). Linnas ringi käies oli näha, et õlu on sealkandis küll kulda väärt ja olulisel kohal. Väga põnev, sest veebruaris Bordeaux´s olles nägin, kui suur võib olla veini osatähtsus piirkonna arenguloos.

Nii palju siis vast Baierimaast. Mulle seal igatahes väga meeldis. Esiteks naudin ma mägedes käimist, tugevad traditsioonid on toredad ning seltskond oli ka priima. Sealkandis võiks ka couchsurfida, et veelgi kohalike inimeste käest lugusid kuulda jne. Väidetavalt pidavat enamus saksapäraseid sööke ja kombeid tulema just Baierimaalt. Ootan põnevusega, millal jälle seda kanti külastada saan.

--------------------------------------

Praeguseks on kool ka alanud. Võtan selliseid aineid:

• neurobioloogia
• viroloogia põhikursus
• loodusühendite keemia
• saksa keele grammatika B1

Ained tunduvad olevat päris mõistlikud. Tunniplaani järgi on mul ained E-N õhtutel ning E ja N ka hommikul. Nädala sees tuleb kindlasti hakata korralikult õppima, et nädalavahetustel saaks ümberkaudu ringi uudistada. Saksa keele õppimiseks on mul nüüd ka nii mitu õpikut ja keeleprogrammi, et lihtsalt tuleb jälle õppima hakata. Võib-olla oli keelekursus liiga intensiivne, aga nüüd ei ole ma viimase kahe nädala jooksul väga palju keeleõppele paraku pühendunud. Samas kui on olnud situatsioone, kus on vaja saksa keeles rääkida, siis asi hakkab siiski aina loomulikumalt välja tulema ning enam ei ole nii suurt hirmu keelt praktiseerides. Hakkasin ka "Bayern 3" raadiojaama kuulama. Õnneks on mul õppeained ikkagi inglise keeles. Osad võtavad siin kursusi saksa keeles ning neil paistab ikkagi päris raske olevat, isegi kui nad juba enne B2-C1 tasemel keelt oskasid. Isegi inglise keeles loengu kuulamine nõuab veidi suuremat pingutust kui oma emakeeles loengu kuulamine, rääkimata siis veel keerulisest saksa keelest.

Homme plaanime minna Alam-Saksi piirkonda üheks päevaks avastama ning järgmisel nädalal läheme võib-olla kuhugi veidi kaugemale, sest esmaspäev on ka vaba. Kuna ma volbriks seekord Eestisse siiski ei tule, siis ma tahan hirmsasti kohalikku volbriööd näha ning püüan ka teisi veenda, et see on meil vaja ära näha. 

Järgmine kord kirjutan ilmselt juba peagi. Olge rõõmsad!

Viska õlu üle Ülo õe õla!

Teen kiire ülevaate põnevaimatest seikadest möödunud nädalal. Pikalt oma "reisijutte" ei kirjuta, sest aeg on näidanud, et üldiselt pole neid nii põnev kuulata, kui neid muljeid ise jagada.

Saime kõik endale siia tulles tudengikaardi, mille alusel saame alates 1. aprillist kuni septembri lõpuni (ehk nende suvesemestril) tasuta Alam-Saksi piirkonnas aeglaseid ronge kasutada. Kui sellest esimest korda kuulsin, valdas mind rõõm, siis aga mõningane nukrus, et "kõigest Alam-Saksi piirkond". Pärast googeldamist selgus, et see piirkond on suurem kui Eesti ehk vast ikkagi avastamisrõõmu jagub. 2. aprilli hommikul alustasime oma tudengikaardi kasutamist, kui sõitsime sedapuhku Hamburgi. Ööbisime ilmselt kõige odavamas hostelis, mis Hamburgist leida saab ehk nelja narivoodiga toas. Mind see aga ei heiduta, sest olen maganud eelnevate reiside jooksul ka magamiskotiga rannas, telgiga pargis, puukuuris, verandal jne. Seltskond oli tohutult lõbus. Kuna reisisin koos viie noormehega, siis neil juba jutuvada jätkus ja tihtipeale pidin prillid peast võtma, et naerupisaraid pühkida.
Hamburgis osalesime kõigepeal tasuta linnaekskursioonil (tasuta, aga pärast saad soovi järgi tippi jätta), mis on alati hea variant linnast esmamulje saamiseks. Ronisime kõrge kiriku otsa linnavaate nautimiseks, sõitsime ühistranspordina kasutusel oleva laevakesega, käisime Ameerika mägedel, kõndisime maha väga palju kilomeetreid ning külastasime Saksamaa kõige enam külastatud turismiobjekti: Miniature Wonderland. Viimase kirjeldamine ja fotode näitamine ei ole jällegi päris see, nagu ise seda näha, kuid tegu on justkui minimaailmaga. Käsitsi on valmistatud miniatuursed inimesed, majad, loodust ja isegi miniatuurne lennuväli ning suurkontsert. Täpsemalt saate uurida nende kodulehelt: www.miniatur-wunderland.com/

Minimaailmas oli isegi suurkontserdile kohaselt tualetijärjekord valmistatud.

Päris põnev oli ka läbi maa-aluse või õigem oleks öelda veealuse tunneli jalgsi läbimine. Hamburgi läbib Elbe jõgi ning silla asemel otsustasid nad juba 1911. aastal hoopis 426 meetri pikkuse tunneli ehitada.

Andis päris pikalt vantsida.

Minu jaoks oli väga huvitav ka eriskummalise liftiga sõitmine. Sellel liftil tuleb välja on ka oma nimi: paternoster lift (võite internetist jällegi ise juurde vaadata). Nimelt lift on nö avatud ja see sõidab muudkui üles-alla.

Siin on ka minu tehtud video:

Ühel hommikul Hamburgis hommikusöögilauas kontrollisin rongiaegu, et lennujaama saada ning enesele märkamatult hakkasin avastatut välismaalastest sõpradele eesti keeles seletama. Rääkisin oma 20-30 sekundit ning alles siis sain aru, et midagi on valesti, kui portugali sõber hakkas oma keelt väänama: "Viska õlu üle Ülo õe õla". Olin talle seda eestikeelset keeleväänajat õpetanud ning kui ta poole minu rääkimise pealt seda ütlema hakkas, siis sain aru, et olin neile eesti keeles oma plaane seletanud. Ju oli tegu varase hommikuga ning eesti keel minu sees tundis, et nüüd on vaja end välja elada. Seda keeleväänajat soovitan aga välismaalastest tuttavatele õpetada, saate kõhutäie naerda.

Kolmapäeval lendasin Manchesteri, kus couchsurfisin kaks ööd ühe 3in1 veebidisaineri, fotograafi ja muusiku juures. Veetsime kaks huvitavat õhtut vesteldes ning ühe päeva sain Manchesteris ringi vaadata.

Inglismaal on õnneks enamus muuseume tasuta, nii et nägin näiteks maailma vanimat arvutit, esimest raudteed, mis kulges Liverpoolist Manchesteri ning kahte väga ilusat raamatukogu:

John Reynold´s library

ja Manchesteri keskraamatukogu (central library)

Liverpoolis veetsin toredad 27 tundi. Liverpool meeldis mulle üldiselt rohkem kui Manchester. Pealegi reede õhtul Liverpoolis ringi käies nägime väga palju üleslöödud naisi: parimad kleidid, kübarad, kingad ja muu säärane oli neil just tol päeval seljas. Arvasime esialgu, et kusagil on mõni kontsert või teatrietendus, aga selgus, et tegu on rahvusvahelise naistepäevaga/ratsavõistlusega, mida nad seal siis nähtavasti tähistavad.

Lennuk tagasi Saksamaale tuli Manchesterist ning kui minult Hamburgi lennujaamas dokumenti paluti ja uuriti, kuhu ma edasi lähen (What is your destination?), siis olin mõneks hetkeks täiesti segaduses. Olin paari päeva jooksul nii mitu erinevat linna ja kohta läbi käinud, et pidin lausa korra mõtlema, kust ma nüüd tulin ja kuhu ma lähen. Lennuühendus on niivõrd kiire ja mugav ning ei saa arugi, et kahe tunniga oled juba täiesti uues riigis, kus autod sõidavad valel pool.

Nüüd olen paar päeva olnud tagasi Göttingenis ja päris hea meel oli siia jõuda. Tunniplaan on (praeguse seisuga) paigas ja asjad paistavad laias laastus laabuvat. Küll aga sõidan homme Münchenisse, et saada kokku seal doktorantuuris õppiva eesti neiuga, keda tean Tartu õpingute ajast. Varem on mulle kogu aeg tundunud ühe riigi piires liiklemine lihtne ja odav (sama riik ju!), aga siin tähendab ühe riigi keskpaigast (!) lõunaossa sõitmine vähemalt 6h autosõitu. Polegi päris Tallinn-Võru ots, mis Eestis tundub pika vahemaana. Võtan just sel nädalavahetusel pika reisi ette, sest siin on munadepühad suure tähtsusega ning reede ja esmaspäev on igal pool vaba. Söögikraam tuleb ka juba neljapäeval ära osta, muidu pead mitu päeva tühja kõhtu kannatama.

Seega kuuleb minust jälle ilmselt teisipäeval-kolmapäeval.

Mõnusat munade koksimist ja veeretamist!

Ühe lõpp on millegi teise algus

Aeg muidugi lendab ja juba ongi keelekursus läbi. Praegu tundub küll, et hea meelega õpikski siin terve semestri ainult saksa keelt. Keelekursusel osalejad tunduvad kõik vahvad inimesed olevat ning just sai nagu lähedasemaks. Õnneks jäävad kõik ikkagi semestriks Göttingeni ning olen üsna kindel, et saame juba peagi kokku.

Sain kursuse eest kokku 6 EAP-d ja peaksin nüüd olema B1.1 tasemel. Semestri jooksul saab siin tasuta keelekursustel osaleda, aga nendele on võiduregistreerimine, sest kohad saavad ruttu täis. Ehk mingile kursusele ikka pääsen, tahaks juba siin olles ikkagi keelt ka õppida. Olen olnud tänulik oma korporatsiooni Kalifornia koondise stipendiumi üle, mille sügisel sain. See on täitsa täpselt keelekursuse ja ühe kuu üüri tasu. Aitäh.

Ülikooli juures on kirsipuudest allee. Selle nädala jooksul oleme nende puude juures teinud loendamatu arvu pilte. Viimasel päeval kahjuks meie grupis olnud Itaalia noormees puudus (muidu olime kuuekesi). Pildistasime ka koos õpetajaga ning andsime omalt poolt mälestuseks kaardi, lilled ja Fazeri šokolaadi. Igal juhul julgeksin seda keelekursust soovitada. Õppejõud, tegevused ja üldse kõik muu oli ikka väga sujuv (eriti suur on kontrast võrreldes Bordeaux´s olnud kursusega).

Vahepeal tegime siin nalja, et ega me kuuga või semestriga saksa keelt selgeks ikka ei saa, aga emakeelt ka enam ei oska.

Õppejõule kingitud Tallinna panoraamiga postkaart.

Seoses esimese aprilliga oli siin uudis, et ülikool otsustas need puud maha raiuda.

Õppejõul oli hästi vinge pall, mida igal hommikul oma eelmisest päevast rääkimiseks kasutasime. See oli nii kihvt, et väärib siin eraldi väljatoomist.

Sertifikaatidega rõõmsad tudengid ja palliga õppejõud.

Jällegi võiks muidugi pikemalt kirjutada, aga pean hakkama kotti pakkima. Homme hommikul kasutame oma tudengikaardi võlusid ning sõidame kuuekesi (mina ja viis noormeest: USA-st, Soomest, Portugalist, Brasiiliast ja Prantsusmaalt) tasuta Hamburgi. Oleme kolm ööd mingis odavas hostelis ja vaatame linnas ringi. Kolmapäeval sõidan Hamburgist otse edasi Manchesteri ja Liverpooli.

Ei saa jätta mainimata, et siin on olnud paar päeva lausa 21 ja isegi 23 kraadi sooja. Kodustelt sain pildi lumehangedest...

Lõpuks ometi panin oma telefoni juba kaks nädalat tagasi ostetud SIM-kaardi (peamiseks eesmärgiks oli interneti saamine telefoni). Nüüd olen paremini maailmaga ühenduses.