kolmapäev, 31. mai 2017

Väikesed toredad hetked

Üks Itaalia neiu kutsus meid täna enda poole, sest keskööl sai ta 25-aastaseks. Kui kell lõi 00.00, siis laulsime muidugi sünnipäevalaulu ning kuna üks tool oli parasjagu toa keskele pandud (vähemalt mulle tundus nii), siis arvasin, et südaööl hakatakse teda tooli peal üles tõstma. Nii on ju ikka kombeks! (Aga tuleb välja, et mitte igal pool.) Alguses ootasin mõne hetke, millal Arianna toolile istuma pannakse ning üles tõstma hakatakse, aga midagi ei juhtunud. Ma hakkasin siis muidugi organiseerima, et mehed julguse kokku võtaks ning appi tuleks, Arianna sundisin toolile istuma ning pidulised kahekümne viieni lugema. Muidugi oli tooli peal ülestõstmine kokkuvõttes väga tore ning mitu sõpra nentisid, et nüüd nad tahaksid oma uut eluaastat samuti sedaviisi vastu võtta. 25 korda lae alla visatud Arianna toibus mõne hetke olukorrast, kuid talle tundus see lõppkokkuvõttes siiski meeldivat ning arvas, et tunneb end nüüd palju nooremana ning kogunenud eluaastad rappusid kõik õlult maha.
Vot siis, sulle rahvusvahelisi kombeid! Tuleb välja, et täitsa Eesti oma asi :) 

Lõpetuseks mõnus pildike pühapäevasest järve ääres olemisest. Pildil uuesti Põhja-Saksamaa kook kirsikompotiga. Mehhiklane Javier, pariislanna Sophie ja mina.

neljapäev, 25. mai 2017

Püha müristus - jälle püha

Minu siinoldud aja jooksul on mul homme juba kolmas vaba päev pühade tõttu ning juuni alguses on veel üks tulemas. Esimesed kaks olid munadepühade paiku (hea küll, ülestõusmispühad) ning homne on isadepäev. Vahepeal oli mul plaanis sel nädalavahetusel Berliini või kuhugi veel kaugemale minna, aga muude toimetuste vahelt jäi nädalavahetus varakult planeerimata ning nüüdseks on Berliinis öömajad jube kalliks läinud ning kuna ma sinnani oma tasuta semestripiletiga sõita ei saa, siis seekord jätan siiski Berliini vahele. Ehk siis lähen sinna mõnel teisel nädalavahetusel või hoopistükkis kunagi hiljem. Alternatiivina kavatsen nelja vaba päeva jooksul jälle oma lemmikhobi ehk avalduste täitmisega tegeleda, õppida, Göttingeni avastada, homme läheme vist kanuuga kuhugi sõitma ning laupäevaks plaanisime minna Goslarisse. See linnake on Harzi mägede lähedal - Göttingenist tunnike tasuta rongisõitu ning peaks olema eriline seepoolest, et seda ei pommitatud teise maailmasõja ajal maatasa. Järgmiseks nädalavahetuseks, mil mul on samuti neli päeva järjest vaba, on plaanis minna Tšehhi. Esiteks lähen päevaks Prahasse, kus taaskohtun ühe Tšehhi noorpaariga, keda võõrustasin möödunud talvel Eestis. Tutvusin nendega Couchsurfingu kaudu ning kutsusid endale külla. Lisaks sõidan Brnosse leedu sõbrale külla. Temaga tutvusin veebruaris Bordeaux´s olnud kursusel, tema teeb ka oma Erasmust, aga sedapuhku siis Brnos. 

----------------------------------

Tänane päev oli minu jaoks seepoolest väga põnev, et sain lõpuks ometi mõne siinse uurimisrühmaga tutvust teha! Olin enne ka mitmele teadlasele või töörühma meilile kirjutanud, kas ma ehk saaksin nende laboriuuringute ja teadustööga tutvuda, kuid keegi polnud seni vastanud. Isegi keemia teaduskonna koordinaator on ülimalt kehv asjade koordineerija. Täna noorte teadlastega tutvudes arvasid nad, et ehk olin kirjutanud liiga tähtsatele ninadele ning neil pole lihtsalt aega olnud selliste pisiprobleemidega nagu vahetustudeng Eestist tegeleda. Lõpuks aga sain uuelt meiliaadressilt/professorilt vastuse ning täna käisingi laborit uudistamas! Paar inimest tutvustasid oma tööd ning teisipäevaks on juba uus kohtumine kokku lepitud. Inimesed tunduvad olevat väga toredad! Minu vastu oldi uudishimulikud, samas sõbralikud ning uurimisvaldkond ülipõnev (nanosensorid jms). Huvitaval kombel on üks tudeng üles kasvatatud soome/saksa kakskeelsena ning teine vene/saksa kakskeelsena. Ehk hakkan siis vene keelt ka veel meelde tuletama. Soome sõpradega olen vahepeal soome keelt ka juurde õppinud. Kui me ei tea sõna ei inglise ega saksa keeles, siis proovime ikka eesti või soome keeles ning vahepeal on sellest päris kasu (ja vahepeal saame aru, et keegi on meie keeltega vingerpussi mänginud ja imelikud sõnad omavahel sassi ajanud). Igatahes väga huvitav!

---------------------------------

Selleks esmaspäevaks jäi meil saksa keele kursusel koduseks tööks teatud grammatikareegleid kasutades Göttingeni kohta mälumängu küsimusi mõelda. Tegin koduse ülesande kõigest tund-paar enne seminari ära ning olin üsna veendunud, et mu küsimused on üldsegi valesti koostatud jne. Lõpuks tuli välja, et ainult üks inimene umbes kahekümnest kursusel osalejast oli veel küsimusi mälumänguks mõelnud ning tal olid need päris mööda. Täna sain oma usinuse eest lausa õppejõult auhinna! Väga tore! Sain väikese sinise karbikesega Göttingen Quiz´i ehk saksakeelse mälumängu Göttingeni kohta. Saan siis kaks ühes saksa keelt kui ka Göttingeni ajalugu sellega õppida. Vahepeal tasub usin olla :) 




teisipäev, 23. mai 2017

Ikka see jalgratas...

Möödunud nädala alguses avastasin, et mu ratta esimene kumm on tühjemaks läinud. Panin õhku juurde ja lootsin, et peab pikemat aega vastu. Muidugist mitte ning juba järgmine päev pidin kummi uuesti pumpama. Neljapäeva hommikul oli rehv juba kolmandat korda nädala jooksul täitsa tühjaks saanud, nii et hommikul loengusse minnes tegin sellise triki, et jalutasin, ratas käekõrval, suruõhuni, lasin kummi õhku täis ning kimasin loengusse. Pärast loengut oli rehv jälle tühi. Selge see, et niimoodi ei saanud asi jätkuda. Õhtul viisin oma ratta jälle parandusse. Seekord olin kaval ning lukustasin ratta tagumise rehvi ning raamiga, et rattaid rentinud mees (nimetagem edaspidi Rattamees) saaks ise ratta kallal toimetada ning et ma ei peaks kõrval seisma ja ootama.
Tundus päris tore, et ratas paraneb imekombel ning ei pidanud seekord kõrval passima. Laupäeva õhtupoolikul sain aega jälle rattale järgi minna. Juhuse kombel oli Rattamees samal ajal oma maja ees teisi rattaid parandamas. Vahetasin Rattamehega paar viisakust ning olin üsna positiivselt meelestatud, et saingi uue esirehviga ratta kätte. Ratta selga istudes käis nagu filmis "Pssssss..." ja kuulsin, kuidas tagurehv just katki läks. Uskumatu... Rattamees lubas siis tagarehvi ruttu ära vahetada, seni kuni ma poes käin. Kui tagasi jõudsin, siis tuli välja, et tagumisel rattal on ka välimine rehv puruks lisaks siserehvile ning ratta parandamine võtab seekord aega. Küsisin seni asenduseks uut ratast, mis muidugi tuli välja - oli veel hullem. Olgu peale, et see oli meestejalgratas, aga käiguvahetajaga olid mingid probleemid, seega vändata oli päris võimatu, sest ratas kogu aeg "vahetas käike", aga tegelikult ükski käik sisse ei läinud. Olin pärast kahte kilomeetrit kojusõitu päris läbi sellest pingelisest sõidust.
Eile andsin asendusratta tagasi ning sain uute rehvidega vana "hea" jalgratta uuesti oma käsutusse. Bemmil on nüüd uued kummid, aga paranduses käies on midagi jälle käiguvahetajaga juhtunud. Nüüd teeb minu vana ratas umbes samamoodi nende käikudega nagu asendusratas ehk vahepeal pedaalid lihtsalt liiguvad, aga ketti nad edasi ei tõmba. Pidurdama tuleb ka igaks juhuks tükk aega varem hakata, sest pedaalidega pidurdamine on jälle pooltuksis ning käsipidur hakib imelikult ja see on väga ebamugav.
Enne võtsin seda rattamuret tragöödiana, aga nüüd on see lausa koomiliseks muutunud.

-----------------------

Just tulime siiski katkisi rattaid trotsides soomlaste Heidi ja Rikuga väikselt rattaseikluselt ning avastasime veidi ümberkaudset. Järgmine kord püüame varem startida, et liiga pimedasse ei jääks.

esmaspäev, 22. mai 2017

Diemarden

Maamunal on selline armas koht nimega Diemarden.


See asub umbes seitse kilomeetrit Göttingenist lõunas, kus elab minuga samal keelekursusel olnud Itaaliast pärit noormees Michele ühes kommuunilaadses majas. Seal elavad koos mitu põllumajanduse tudengit, mahefarmi pidav paar ning noor ema koos oma kuueaastase tütrega. Kaasaarvatud tänasega olen seal nüüd kolm korda käinud ning tegu on väga mõnusa kohaga, mida külastada - eritigi, kui on keegi ees ootamas. Talus on kukki, kanu, tibud, haned, mesilastarud ning näiteks ka Sauerkraut ehk kapsapott nurgas mulksumas, kuna neile meeldib ise oma toite valmistada. Loo lõpus saate teada, kes seal veel elavad :D 



Esimesel korral läksime sinna ratastega mööda maagilist väikest teed jõekaldal, kus oli ees ootamas pitsaõhtu. Pererahvas (nimetagem neid elanikke nii) ning teised külalised olid kogunenud suure laua ümber ning leivaahjus hakkasid järjest valmima erinevad pitsad.



Kuna kõik rääkisid laua ümber saksa keeles, siis mina ja soome neiu Heidi üritasime terve aja aru saada, millest jutt käib. Enne ja pärast seda on veelgi olnud olukordi, kus seltskonnas enamus räägivad saksa keeles ning siis olen püüdnud kõigest väest pingutada, et jutust aru saada. Ajapikku on olukord muidugi paremaks läinud, aga tihti on ikkagi selline tunne, et ohjah, seda sõna olen kuulnud küll, aga tähendust enam ei mäleta. Üldiselt on sellised olukorrad pigem siiski motiveerivad. Nüüd on juba pigem selline tunne, et laias laastus saan ikkagi jutust aru, aga endal on suures seltskonnas saksa keele rääkimine ikkagi kusagil sulu taga kinni.

Järgmisel korral läksime Diemardenisse juba bussiga, sest kõigil meil minejatel ei olnud jalgrattaid. Sedapuhku läksime spetsiaalselt Itaalia kokkamisõhtule/-lõunale. Nimelt üsna keelekursuse alguses tekkis meil idee, et võiksime väikse seltskonnaga teha oma rahvusköögi kokkamisõhtuid. Sel moel saame teiste kultuure ja toitu paremini tundma õppida. Esimesena oligi tegelikult Eesti kokkamisõhtu, siis Itaalia, Soome ning sel neljapäeval oli Mehhiko kokkamisõhtu ning juba täna sõime Saksa sööke. Itaalia lõunal sõime omatehtud pastaga lasanjet (vahepealsed kihid).

Omatehtud lasanje

Javier, Michele ja Heidi


Pärast lõunat laenasime pererahvalt rattaid ning kimasime vaatama kitsi, mida majas elav paar kasvatab. Naljakas oli see, kui Javier tahtis rattaga natuke kiiremini ees ära sõita ning Michele ütles talle, et ta pööraks ära esimesest teeotsast vasakule. Javier aga nautis niiväga rattasõitu, et kihutas suure hooga teeotsast mööda muudkui aga edasi, nii et tuli takus. Kuna Javier oleks vist maailma otsa välja kihutanud suure hooga, siis pidi Michele, kelle pakiraamil istus Heidi, Javieri kinni püüdma ja tagasi kutsuma. Ilmselt oli Javier nii vaimustuses põldudest ja õhtusest loodusest, et ei hoolinud valest või õigest teest - peasi, et sõita saaks :)
Kitsedele saime ise porkse ja leiba anda. Ilmselt olete seal tehtud pilti juba näinud, aga panen selle siia ikkagi uuesti :)


Täna käisime Diemardenis kolmandat korda, et süüa üks saksapärane lõuna. Menüüs oli mõnusalt praetud kartulid, mis olid koduse mekiga ehk parajalt rasvased ja krõbedad, ning eriti huvitav roog Hamburgist: Birnen, Bohnen und Speck ehk kokku said ühes pajas pirnid, oad ning peekon. Üllatavalt maitsev ning huvitav kombinatsioon! Kõrvale jõime musta leedri õitest tehtud mahla.
Pildil on isegi näha suur tükk pehmet pirni ning ube. Nämma.

Pärast pearooga pakkisime pillid kotti ning sõitsime parajalt retro autoga lähedalasuva järve äärde, et süüa ka saksa magustoitu. Istusime imearmsa prantsuse neiu Sophiega auto taga kastis.

Nime ma kahjuks ei tea, aga igatahes tuli magustoidu valmimiseks esiteks keeta tainast mingisuguse riide sees, kuni see kõvaks muutub. Valminud kooki tuleb süüa kirsikompotiga, mida on tulel kaneelikoortega keedetud, lisaks juurde tärklist. Üllatavalt tore kombinatsioon, mille peale ise ei tulekski!

Selle riide sees kees tainas.

All paremal koogiviilud ja kaneelimaitseline kirsikompott.

Lubasin postituse lõpus rääkida, kes veel seal majas üllatuslikult elavad. Mainisin, et seal on ka üks krutskeid täis kuueaastane plika Eltske. Häbelik ta küll ei ole ehk juba uksest sisse astudes hakkab ta sinu otsas turnima, kõditama, sülle ronima ning muidu kiusama ja eputama. Iseenesest on ta väga rõõmus ja tore, mitte kiuslikult paha ning kuna olen siin olles oma krutskeid täis vennast ja õepojast puudust tundnud, siis on päris tore selle piigaga jageleda. Muidugi räägib ta ainult saksa keeles, nii et siis on tore temaga keelt ka harjutada. Täna kutsus ta mind endaga kaasa oma tuppa, et midagi näidata. Üles tuppa jõudes nägin mingit akvaariumilaadset klaasist anumat koos heinatuustide ja muu säärasega. Uurisin, et kes seal siis elab ning siis võttis Eltske välja kolm rohutirtsu/rohukõrre moodi olevat putukat (inglise keeles vist stick bug).
Mulle sellised ootamatud üllatused väga ei meeldi ning panin sealt toast plehku. Eltskele oli see muidugi jube põnev, et ma kardan ning hakkas mind koos selle putukaga taga ajama. Kui ma nägin ja kuulsin, et ta tõesti ajabki mind taga, siis kõigepealt karjatasin ning jooksin paljajalu mööda õuet, peenarde vahelt ja jumal teab kust uue tiiruga majja tagasi, Eltske, putukas käes, mind naerdes taga ajamas. Uue tiiruga majja jõudes õnneks keegi ütles talle miskit saksa keeles, et ta mind selle käpekaga (pere släng sõnadest putukas+kärbes) taga ei ajaks. Oh jummel küll, oli see vast jooks :D

teisipäev, 9. mai 2017

Palju mõtteainet Euroopa Keskpangast

Paar kuud tagasi saatis TTÜ kirja, et Euroopa Keskpank (European Central Bank) korraldab naistalentidele avatud uste päeva: FemaleTalent@ECB - Open Day. Selleks tuli TTÜ-le oma CV saata ning nad said saata ECB-sse esindama kaks tudengit. Õnn oli minu poolel ning seega sain 4. mail Frankfurdis käia ning oma jala üle ECB tõsta. Teised osalejad pidid muidugi üle Euroopa kohale lendama või sõitma, mul oli juba Saksamaal olles sellevõrra lihtsam. Kohal oli umbes 60 noort neidu ning iga ülikooli poolt ka üks töötaja, TTÜ-st näiteks praktika- ja töövahenduse koordinaator.


TTÜ tudengid mina ja Annika Kluge

Päev algas võimalusega kuulda kuue ECB naistöötaja kogemustest. Nad rääkisid, kuidas nad ECB-sse tööle sattusid, millised on olnud nende katsumused tööturul ning kuna ilmselgelt on tegu väga edukate inimestega, siis jagasid nad erinevaid soovitusi, kuidas tööturul või üldse elus läbi lüüa.
Mõningast mõtteainet:

  • treeni oma oskusi (technical skills)
  • tee üks samm korraga, aga alati astu nii suur samm kui võimalik
  • ole avatud meelega ning käi lahtiste silmadega - haara võimalustest
  • kasuta nii oma nõrkusi kui ka tugevusi enda kasuks. Vaata, millised on su võimalused ning kasuta need ära.
  • tee selgeks, mis sind piirab uute eesmärkide saavutamisest ning püüa need piirangud eemaldada
  • uuri välja, milliseid oskusi on vaja sinu unistuste töökohal ning tegutse nende oskuste saamise nimel
  • kogu enda ümber inimesi, kes sind toetavad. Inimeste hulk ei pea olema suur ning loomulikult võib see olla pere jne, aga peaksid neilt vajadusel tuge saama.
  • kui sulle pakutakse ülesannet või tööd, mis tundub sulle liiga raske, siis võta see ikkagi vastu! (Ilmselt mõistlikkuse piires.) Võib-olla saad tööks vajalikud oskused juba mõne nädalaga selgeks õppida ning kui sina seda pakkumist vastu ei võta, siis tuleb keegi teine sinu asemele.
  • kuula tähelepanekuid kolleegidelt/sõpradelt
  • "Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina" ehk sind ümbritsevad inimesed teevad sinust selle, kes sa oled. Kogu enda ümber inspireerivaid, tegusaid, huvitavaid, uudishimulikke jne inimesi.
  • loo uusi tutvusi (networking) ning kui sul on näiteks enne mingit üritust kindel plaan teatud tutvusi luua, siis tee enne eeltööd. Kui tahad näiteks mõne firmajuhiga jutule saada, siis loe enne selle firma kohta.
  • kui teed vigu (ja kõik teevad vigu!), siis õpi sellest nii palju kui saad. Võta vigade tegemisest maksimum.
  • ole pühendunud
  • oska teha meeskonnatööd
  • õpi pidevalt juurde

Iga naine andis omalt poolt ühe mõttetera, mida soovitati koju kaasa võtta:
  1. Oska juhtida projekte, sest praktiliselt iga tööülesanne on projektijuhtimine: mis seisus ollakse, mida tahetakse saavutada, kuupäevadest kinnipidamine, inimestega suhtlemine...
  2. Läbirääkimisoskuste, isikuomaduste ning suhtlusoskuste parandamine. Väga palju mainiti, et oluline pole mitte ainult ülikoolist saadud kraad, vaid ka soft skills - isikuomadused.
  3. Oska kuulata.
  4. Teatud hulgal tööpakkumisi läbivaadates selguvad märksõnad, mis on sedalaadi töö puhul olulised. Leia need enimkasutatavad märksõnad ning pööra neile tähelepanu, et neid oskusi endas arendada.
  5. Ära eelda, et inimesed on sellised nagu sina oled.
  6. Uuri välja, mis on ühenduslüli sinu ja firma vahel. Tööle kandideerides küsi, kuidas nemad sinu arengule kaasa aitavad.

Ning viimaks - 10 omadust, milleks ei ole vaja talenti, aga lisavad sulle hulganisti plusspunkte:
  1. Õigel ajal kohal olemine
  2. Tööeetika
  3. Panus
  4. Kehakeel
  5. Energia
  6. Suhtumine
  7. Pühendumus
  8. Ole õpetatav/juhendatav
  9. Tee rohkem, kui sinult oodatakse
  10. Tee eeltööd

Päeva lõpuks sain palju ideid ning siia kokkupressituna tundub neid mõtteid väga palju. Sama tunne oli kogu päeva jooksul ning püüdsin kogu aeg 100% kuulata, sest ei tahtnud ühtki nõuannet maha magada. Väiksest kohast pärit olles ei tuleks mulle unes ka ideed, et võiks kunagi Euroopa Keskpanka tööle minna, kuid kõiki neid naisi kuulates sain aru, et tegu on täiesti tavaliste inimestega, kes on lihtsalt elus rohkem pingutanud ning oma töökoha välja teeninud: üks kraad ühes riigis, teine kraad teises riigis, entusiastlikult võimalustest kinni haaranud ning ennast pidevalt arendanud. Mulle on jäänud mulje, et kõrget palka teenivaid inimesi tihti alavääristatakse, justkui nad oleksid üleöö oma töökoha koos hea palgaga saanud. Aastatepikkune pingutus jääb kõrvaltvaatajatele nägemata.

Mulle tundus algusest peale huvitav, et osalisena oodati ka keemikuid ja muid loodusteaduste tudengeid, mitte ainult majandus- või äritudengeid. Järele mõeldes tundus asi muidugi loogiline, sest ECB peab igapäevaselt ka rahatähtedega seonduvaga tegelema. Nii nagu ravimiarendus kestab keskmiselt kümme aastat, nii mõeldakse ka rahatähtedele turvaelemente mitmeid aastaid, arendatakse turvaelementide kontrollimiseks mõeldud masinaid ning kui avastatakse valerahasid, siis tuleb jälgi ajada, kes ja kuidas valerahasid valmistas. Kui masin rahatähti kontrollib, siis kõigest millisekundite jooksul peab masin otsustama, kas tegu on valerahaga või mitte ning kas raha on ringluse jaoks juba liialt vana või mitte. Uurisime kogu süsteemi kohta päris pikalt, aga muidugi jäi palju veel küsimata. Selleks otsibki ECB praktikale ja tööle ka keemikuid - enamusele ei tule selline idee pähegi, et keemikuna ECB-sse kandideerida (minulegi mitte!) ning just seepärast võiks minul kui loodusteadusi õppinul olla sinna praktikale saamiseks isegi suurem tõenäosus kui majandust õppinul.

Saime nõuandeid ka CV koostamiseks ning enda jaoks panin kõrva taha, et iga töökogemuse või kooli juurde võiks lahti kirjutada, millega seal kokku puutusin, mida õppisin, mida oleksin võinud rohkem õppida jne. Lisaks minevikusaavutustele võiks mainida ka tulevikku, kuhu soovin edasi jõuda. Seega ECB hindab rohkem isegi mitmeleheküljelist ja arutlevat CV-d, mis paistab silma, kui et ühele leheküljele pressitud infot.

Muidugi keda huvitab, siis praktikandi (3 kuni 6 kuud) kuupalk on 1090€ ning vajadusel on ECB poolt ka majutus (doktorikraadiga praktikandil 1900€). Kraadiõppuri (2 või 3 aastat) palk on 4600€ - sellele kohale kandideerib aastas üle 1000 inimese ning vastu võetakse umbes 15... Konkurss on muidugi tihe ning ilmselt on lisaks silmapaistavatele saavutustele vaja ka kübeke õnne. Palk tundub ECB-s tõesti päris kopsakas olevat: praktikandid ja kraadiõppurid on seal ilmselt ikkagi ju kõige madalamal astmel...

Frankfurt ise tundus huvitav, sest linnas tundus olevat palju pintsaklipslasi ja muidu haritlasi, nägin päris lähedalt pilvelõhkujaid ning samas oli seal üllataval kombel palju parke ning rohealasid ja ka säilinud vanalinna osa.
Õhtu veetsin koos kolme Soome neiuga, kellega päeva jooksul tutvusin. Rõõm on tõdeda, et saan soomekeelsest jutust laias laastus aru - pikaaegsest Soomes töökäimisest on kasu olnud :)
Neli naistalenti Põhjamaadest Frankfurdi vaadet nautimas