Oktoberfest 16.09.-03.10.2017

Töötasin pea kolm nädalat ehk täpselt 18 päeva Oktoberfestil Münchenis. Kohal käisin iga päev ning tööpäevad olid pikad, keskmiselt 11-12 tundi. Selle aja jooksul nägin ja kogesin nii mõndagi.

Mäletate mu blogipostitust aprillist, kui käisin Münchenis ja Baierimaal külas sõbrannal Evelinil? Tol korral tekkis mul lõpuks arusaam, et ahah, Oktoberfest ongi siis Münchenis, kus näiteks sel aastal oli 6,2 miljonit külastajat ning joodi ära 7,5 miljonit liitrit õlut. Külastasime peopaigaks olevat Theresenwieset või lihtsalt Wiesn´it, mis tollal oli hädine ja vihmane. Sellegipoolest tekkis mul idee Oktoberfestil töötamiseks. Umbes mais kandideerisingi töökohale, tegin saksakeelse skaibikõne ning mind võetigi vastu. Ajasin muidugimõista hulga pabereid ning üritasin bürokraatiast aru saada ning septembri keskpaigas sõitsingi juba Münchenisse.

Oktoberfestile tööleminekuks oli mul algusest peale mitmeid põhjuseid:

1. Soovisin jätkata mõnes mõttes sunniviisiliselt oma saksa keele õpinguid. Arvasin, et kui olen Münchenis tööl olles sundolukorras, siis õpin keelt palju kiiremini. Kartsin, et kui juulis Eestisse naasen ja õpingutega ei jätka, siis läheb keel hoopis meelest.
2. Tahtsin saada kogemust Saksamaal ning muidugi ka maailmakuulsal festivalil töötamisel.
3. Soovisin teenida raha. Milleks muidu minna tööle, kui raha ei teeni? Lootsin, et kui töötan nüüd sügisel kolm nädalat, siis ei pea kevadel magistritöö kirjutamise ajal tööle minema ning saan kraadi lõpetamisele keskenduda.
4. Kuna esimese eelistusena olnud kelneri töökohti enam kandideerimise hetkel ei olnud (kõige kuulsamad), siis sain järgmise töö, mis mulle tõesti meeldis. Võimalus oli hakata müüma erinevat ninni-nänni, mida mina moraalsetel põhjustel teha ei taha. Maailmas on niigi palju tarbimist ja jura. Oleksin olnud nõus ka kuulsaid keerusaiu ehk brezleid müüma, aga sain fotograafiameti. See tundus amet, mille jooksul on võimalik ise kõige rohkem areneda ehk aja jooksul aina paremaid pilte teha.

Kõik töötajad said endale 100 eurose deposiidi eest laenutada sakslaste traditsioonilise kleidi ehk dirndl´i (siiamaani on selle sõna väljahääldamine keeruline). Alguses oli seda eriti veider selga panna, sest see rõhutab väga tugevalt naiste rinnapartiid ning kleidi lukk vähemasti minu kleidil oli eespool Paljud naised punuvad juuksed eriliselt ilusatesse palmikutesse ja soengutesse. Mehed seevastu kannavad traditsioonilisi nahkpükse (Lederhosen), ruudulist särki, põlvikuid ning nahkkingi. Tihti on neil peas (sulgedega ehitult või metallmärkidega) kaabu.

Mina esimesel päeval - veel rõõmus ja värske!

Soengunäited. Punutisi oli kõikvõimalikke. PS: Siin ja edaspidi on paljud pildid tehtud pildina minu töökaamera ekraanist. See oli alati käepärast ning sain pärast pikka tööpäeva ruttu pildid kätte. 

Igal hommikul minuga koos raudteejaama suunduvad pidulised Lederhosenites. Hommikuse rahvahulga järgi võis hinnata päevasel ajal telki tulevat rahvamassi. Hommikuti olid kõik veel viksid ja viisakad, hiljemalt õhtuks oli keskmine klient nagu kännuämblik.

Minu öömaja oli terve Oktoberfesti aja Evelini juures Freisingis, mis on Münchenist pooletunnise rongisõidu kaugusel, lisaks rongile jalutamine ning Müncheni raudteejaamast tööleminek. Üldiselt võis arvestada tunniajase tööleminekuajaga, kui rongid ilusasti klappisid, sest neid sõitis umbes kaks korda tunnis. Seega olid minu tööpäevad lisaks u 12 tunnile tööl veel 2h võrra pikemad töölemineku ja –tuleku osas. Huh. Selle eest oli mul imetabane öömaja pakkuja ning eelistasin pikemat tööleminekuaega kallitele öömajavariantidele võõraste inimestega Münchenis.

Oktoberfesti ala ise näeb esialgu välja nagu hiigelsuur lõbustuspark. Nii palju kui ma Saksamaal festivale näinud olen, siis on need minu jaoks äravahetamiseni sarnased. Kohal on atraktsioonid, suveniiripoekesed, söögiputkad jms. Oktoberfesti ala on eriline selle poolest, et nö põhipidu käib selle tarbeks ehitatud hiiiiigelsuurtes telkides. Minu töökohaks olnud telk ehk Hofbräu Festzelt mahutas sisse umbes 7000 inimest, välja Biergarten (õlleaed) alale veel u 3000 inimest. Kõik telgid on omamoodi väljanägemisega ning eri telkides käivad eri inimesed. Mõni on justkui kallis ja peen, teises pigem Baieri kohalik rahvas, minu telk oli suhteliselt rahvusvaheline.

Seda telki nimetati Baierimaa taevaks.

Minu telk. Pildil muuhulgas tobe kanajalgade suveniir/müts.

Tegelikult kokku ainult kolmes telgis käisingi. Enamus ajast olin ju tööl.

Vägevate kaarikutega tehti linna peal oma telgile reklaami.

Minu telgiala väljast ehk Biergarten.

Hommikud tööl algasid tavaliselt nö südamete valmistamisega ehk kõik tehtud pildid panime me raamide sisse, mida said inimesed kaela riputada. Selleks oli vaja lihtsalt nööre lõigata ning need raamide külge siduda. Sellegipoolest võttis see igal hommikul ligikaudu tunnikese. Seejärel hakkasime end jõulupuuks ehtima:

*sidusin ümber vöö rahakoti

*panin endale peale veel teise vöö, kuhu külge kinnitasin väikese ja suure õllekannu. Need olid näidisteks, et oma pilti saab ka õllekannule panna.

*panin endale üle õla särbi/laia valge lindi, mis ütles: Mamarazzi. See siis oli minu ametinimi. Justkui paparazzo, aga meie olime tüdrukud ehk siis mamarazzid.

*kaela riputasin näidisteks valmistatud pildiraami/südamekese, kuhu külge omakorda kinnitasin paar magnetit. Ka magneti peale sai oma pilti teha. Magneti kinnitasin ka särbile.

*panin endale külge kirjakesega pesulõksu, mis ütles: „tip me“ ehk andke jootraha. See oli töötajatel päris tüüpiline.

* riputasin kaela kaamera

* võtsin kätte magnettahvli, et inimestele pildiga magneti tegemist veelgi paremini tutvustada

... ja olingi valmis maha marssima mitmeid kilomeetreid edasi-tagasi läbi purjus inimeste, et neist mingi valemiga ilusaid pilte teha.

Jõulude ajal on see aasta kuuse tuppa toomisega mureta - olen jõulupuuks olemist kolm nädalat harjutanud.

Kogu protseduur nägi välja nii, et käisime pidevalt hiigelsuures telgis ringi ning otsisime inimesi, kes tahaks endast pilti. Vahest kutsuti ise enda juurde, aga üldiselt oli kasulikum inimestele pakkuda, et neist pilti teha. Mõnikord tegin inimestest huupi pilti ning müüsin pärast maha. Kui pilt tehtud, siis pidi tagasi kõndima meie suveniiripoekese juurde, kus saime oma pildid välja printida (või magneti/kruusi valmistada). Seejärel tuli inimese juurde tagasi minna ning toode kas maha müüa või kui juba enne oli kaup koos, siis lihtsalt asi kätte toimetada. Magnetite ja kruuside eest küsisime alati raha ette, aga pilte võisime trükkida nii palju kui kulub ning mittemüüdud pildid pidime enda käes alles hoidma. Iga trükitud pildi pidime vihikusse üles märkima. Õhtul lugesime üle trükitud pildid miinus mittemüüdud käesolevad pildid ning saime tegelikult maha müüdud pildid. Kui inimesed istusidki oma koha peal, siis oli neid suurem lootus üles leida, aga üsna tihti juhtus ka seda, et isegi kui palusin tungivalt inimestel sama koha peal 5-10min oodata, siis tegelikult olid nad siiski tina tuhka kadunud. Seda juhtus ka siis, kui nad olid enne oma asja eest juba maksnud. Kõik olid ju nii purjus...

Osa arvepidamisest.

Terve päev otsa mängis bänd. Päeva peale rohkem saksa muusikat, õhtuti popmuusikat. Esimestel päevadel tundus muusikavalik väga hea, aga mida päev edasi, seda rohkem hakkasid samad lood ära tüütama. Muusika oli vali, rahvas karjus ilma igasuguse põhjuseta, lauldi samu lauluridu. Näiteks „Hey, hey baby uh ah I wanna know if you would be my girl“. Või siis „Prosit, ein prosit der Gemütlichkeit“ (proosit mugavusele). Ma ei tea, kuidas inimesed ise samadest ridadest ära ei tüdinenud. Vahepeal vihastas, kui nad jälle proositi järgi jõid, sest kõik olid juba niigi joonud ja polnud kellelgi seda proositit juurde vaja. Paljudel töötajatel olid kõrvatropid ning mõtlesin ka ise mitmel korral nende kasutamise peale, aga paraku oli töö selline, mis nõudis päris palju suhtlust ning ehk oleksid seganud.

Pühapäeviti ja esimesel päeval marssis orkester telki uhkelt sisse. Videos on näha tähtsaid telgi omanikke.

Vahepeal tundus fotograafi töö väga põnev ja tore. Iseenesest mulle tõesti meeldib pilte teha ning seda ka pärast 18 päeva järjest pildistamist. Teinekord tundus aga meie töö üks kõige raskemaid (mida arvab ilmselt igaüks). Esiteks tulevad ju inimesed kohale õlle ja söögi pärast ning kelneritel on seepärast lihtne. Õllekannude ja söögivaagnatega läbi purjus inimeste laveerida on kahtlemata keeruline, aga nende pakutav toode on juba ette müüdud. Nad ei pea selgitama või kauplema, keegi ei hakka tingima jne. Ninni-nänni müüjatel oli see pluss, et nad tegid oma tehingu ära ja asi ants, samamoodi korvikestega ringikäivad saiamüüjad. Meie kui fotograafid pidime pidevalt selgitama, millal pildi toon, mis võimalused veel on, neile pilte näitama, kõige hullem – neid hiljem uuesti üles otsima. Meie tehinguprotsess võttis alati vähemalt 20 minutit aega. Õnneks sain inimesi sellevõrra lihtsamini otsida, et mul oli neist ju pilt olemas. Kui aga pildil on näiteks kaks meest, kel mõlemal on lederhosenid ning punane ruuduline särk, siis samas telgis on veel mitusada samasuguse riietusega inimest... 

Tüüpilised söögivaagnad. Kelnerid panid köögi juurest kandikule vajalikud söögid ja kõndisid, viled suus, et rahvast eemale peletada, tagasi õige laua juurde.

Ja nii nad käisid ka õhtul läbi masside.

Peamiselt hommikupoole oli inimestel kombeks kiiruse peale õlut juua. Selleks tõusti lauale või pingile püsti ning hakati oma liitrit alla kulistama. Õlu maksis 10.90 liiter ning ainult liitriga seda ka müüdi. Hind tundub jube kirves, aga kui mõelda, et paljudes baarides maksabki 0,33 l õlu 3 euro kanti, siis ega see 10.90 liiter nüüd nii palju kallim kah ei ole. 

Kiiruse peale joodi enamasti üksi, aga vahest ka mitmekesi. Kogu telgis olev rahvas hakkas kaasa elama, veelgi enam naiste või vanemate inimeste puhul (nägin ka hallipäiseid kiirelt joomas). Eduka lõpetamise korral tõstis jooja kannu tagurpidi pea kohale, seejärel aplodeeriti ja juubeldati. Kui joomine jäi pooleli, siis kõik karjusid booo ning loopisid salvrättide ning brezl tükkidega. Vahest tundus, et see sai ongi neil loopimiseks, mitte söömiseks. Miskipärast on neil traditsioon ka oma saapast juua, et vägevust näidata. Minu meelest on see rõve, aga nii tehti. Õlu kallati saapasse ning joodi ära. Mõni kiirjooja pigem valas endale õlle rinnale, kui et seda päriselt jõi – üritas „head aega saada“. Hommikusel ajal katsusin nendest kiirjoojatest ruttu pilte saada, sest neile on see ju hiilgehetk. Printisin pildi välja ning katsusin kas joojale endale või sõpradele pilti maha ärida (üks foto maksis 7.50€). Päris tihti inimestele need pildid meeldisid, eriti kui olin joojale lähedal ning hea nurga all. Sellise pildi ostaks ma võib-olla ehk isegi (kui ma peaks mingil arusaamatul põhjusel hakkama õlut kiiruga alla kulistama).

 Erilistes "kostüümides" kiirjoojad. See seltskond aeti varsti telgialalt ära.

Fotograafi poole pealt õppisin ka. Pilt pidi ilusti raami sisse sobima, sest raam oli sik-sakiline ning keegi ei soovinud oma poolikut pead näha. Magneti jaoks oli vaja pildil arvestada servade äralõikamisega. Alati valisin paremat tausta, et pildile ei jääks suured WC-sildid või õhtuti eredad prožektorid. Taust pidi isegi mõnikord ekspromptpiltide korral horisontaalne jääma, inimestel silmad lahti. Grupifotodel pidid kõik näha olema, et kellegi kaabu või õllekann teist ära ei varjaks. Kui inimesed olid valmis minuga koostööd tegema, siis õnnestus neist ka häid fotosid saada.

See magnet tuli mu meelest kena: telgiala taustaks, neidude kleidi ja lagi sobivad värvi poolest jne.

                                                                Pildil ka Brezl.

Minu mittemüüdud pilt pandi suveniiripoekesse seinale üles.

Tegelikult tegi oranži pusaga mehest pilti tema enda sõber. Sain ka olukorra ruttu pildile ning kui prinditud pildiga oranži pusaga mehe juurde tagasi läksin, siis tuli välja, et seljatagune õllekannuga mees oli võhivõõras. Üleüldse tuli pidevalt tegeleda inimestega, kes pildile järsku juurde hüppasid, sarvi tegid jne. Lõpuks hakkasin seltskondade käest küsima, mitut inimest korraga nad pildil näha tahavad (et vältida suvalisi +1 inimesi).

Tihti öeldi, et pilti saavad nad ju ka oma telefoniga teha. Siis muidugi tutvustasin pildiga magneteid või õllekanne. Arvatakse vist, et pildi tegemine on ju imelihtne. Kui aga vahest kaamera kellegi mittefotograafi kätte andsin, siis jäid pildile täiesti arusaamatud objektid, pildistati eriti kohutava nurga alt jne. Loendamatu arv kordi taheti minuga koos niisama pilti teha. Alguses oli see tore ja tegin pilte niisama, aga siis hakkasid enamus töölisi selle eest raha küsima. Lõppkokkuvõttes tulime me tööle ning kui ma igaühega pilti teen, siis seda vähem on mul aega ju oma tööd teha. Samuti öeldi, et minu kaameraga pilti ei taheta, aga kas ma neist teeks grupipilti nende endi telefoniga. Mõnikord küll tegin, muidugi veel siis, kui nad juba minult pildi ostsid, aga vahest ütlesin kah, et ma ei ole siin tööl selleks, et kõigist inimestest nendi endi telefonidega häid pilte teha.

 Lihtsalt mõni näide koos fotodest. Ülemisel pildil olevad Baieri mehed tahtsid minuga tükk aega jutustada. Teritasin oma kõrvu nii et vähe pole, et nende jutule pihta saada ning veelgi enam - midagi vastata.

Suur rõõm oli sellest, kui üsna viimastel päevadel soovisid brezl müüjad grupipilti saada ning selleks oli nende ülemus minu ülemuse Philipp poole pöördunud. Kuna Philipp printis iga päev meie fotosid, siis oli tal ilmselt hea ülevaade, kes milliseid pilte teeb ning ta pöörduski minu poole, kas mina teeksin selle grupipildi, kuivõrd saiamüüjate ülem on alati fotograafi osas kõrgete nõudmistega. See oli mulle küll suur au, sest tol päeval oli meid tööl kuus inimest ning siiski valis minu J Samamoodi ütles üks teine naine, kes vahepeal meile pilte printis, et minu piltidel näevad inimesed alati head välja J Kui keemikuks ei hakka, siis on vist fotograafina lootust.

Tellimustöö. Nende korvikestega käisidki nad ringi ka ning müüsid saiu. Seda pilti oli keerukas teha, et nad kõik pildile saaks ning tegelikult oli paremal-vasakul ootamas massid, kes tahtsid vahekäigust läbi pääseda ning paraku pole purjus inimesed kuigi kannatlikud.

Armas saiaputka.

Keskmiselt meid oligi tööl 5-7 fotograafi. Mida vähem meid oli, seda parem muidugi, sest telk tundub küll suur, aga kui nädala sees oli telk pooltühi, siis ma käisin ainuüksi ise kõik kohad miljon korda läbi. Meid aga oli 7! Seepärast on veelgi keerulisem rohkem pilte müüa ning paremat palka saada. Sain väga hästi läbi Kölni neiu Alinaga. Mõned olid tööl ainult algusepoole, mõned Oktoberfesti teisel poolel. Näiteks oli meil tööl neiu Austriast, Aserbaidzaanist, Ukrainast ja Itaaliast, paar tükki muidugi ka Saksamaalt. Aserbaidzaani neiu pidavat järgmine aasta juunis koduriigis abielluma. Pakkusime end kõik rõõmsalt tema fotograafideks :D

Viimase õhtu rõõmujoovastuses - tehtud! Azada, Alina, Sara ja mina.

Siin luugi taga prinditi meile pilte, tehti magneteid ja kanne.

Tegime ka omale magneti magnettahvliga :) 

Ninni-nänni müüjate top 2 tobedat kaupa olid: 1) kanatiibu imiteeriv müts, mille koivad liiguvad. See tobebus maksis 39€. 2) Schneeberg nimeline valge pulber, mis oli puuviljasuhkru ja mentooli segu. Seda tõmbasid endale inimesed ninna, et väidetavalt erksamad olla. Mitmel korral taheti seda tõmmata minu rindade pealt ning üks mees puistas mu käele nuusktubakat, et ma seda endale ninna tõmbaks. Kui palju ma küll inimeste kummalistele pakkumistele ei ütlesin?

Vasakul popid rinnamärgid, paremal see valge puru pudelike.

Üldiselt juhtus iga päev midagi ning õhtuti Evelin vist lausa ootas, et millega või mis lugudega ma täna koju tulen. Seiku:

• Sain kingiks roosi (mis paraku läks juba tööl katki)
• Veel kolm roosi
• Üks norra mees kutsus mind õue õhupüssist täpsust laskma. Kuna ma ise kunagi raha sellise jura peale ei kulutaks (11 lasku 7€), siis läksingi tema ja ta sõpradega õue kaasa, kus saab liikuvaid jms asju tulistada. Üllatuslikul kombel sain 11st 9 maha, kuigi polegi vist varem täpsust lasknud. Too norra mees tuikus mis ta tuikus, relv käes, aga lasi 11st 11. Kinkis mulle sellegipoolest auhinnaks saadud roosi.
• Mingid Šveitsi mehed kinkisid mulle ripatsiga kellukese ning kroonisid mind sellega Šveitsi kuningannaks. Õhtul naersin, et selle kellukesega hakkan Evelini kutsuma: „Evelin! Mitu korda ma pean helistama?!“
• Üks mees kinkis ostetud kaabu mulle. Müüsin selle ninni-nänni müüjatele tagasi, sest reaalsuses pole sellega ilmselt midagi teha.
• Kaks meest tahtsid minuga kohe päriselt kah hommikust süüa. Ühel õhtul rääkides tahtsid nad minuga järgmine hommik kokku saada, aga just siis võtsin endale vaba hommikupooliku muudeks asjaajamisteks pärast Oktoberfesti. Tollel õhtul tulid nad uuesti minu telki, otsisid mind üles ning tahtsid uut kohtumist kokku leppida. Järgmine hommik olidki nad platsis. Kuna nad rääkisid ainult saksa keelt, siis mõtlesin, et no mis seal ikka. Kui keegi on nõus minu mahla (kohvi seal ei saanudki osta) kinni maksma ning mina saan sel ajal oma saksa keelt harjutada, siis laske käia. Pooleliitrine Apfelshorle (õunajook) maksis 4.60. Mõtlesin küll, et jätaksin karastusjoogi joomata ja võtaksin parem selle 5€ omale ja ajaksin niisama juttu, aga see ei oleks vist nagu sobinud.
• Kolm päeva enne Oktoberfesti lõppu tuli järsku minu ja Alina juurde üks mees ning pakkus vaba lauda. Ütlesin mõtlemata, et jah, ikka soovime ning seepeale andis ta meile laua reserveeringu koos kuue tasuta kupongiga. Päris paljud kasutasid neid kuponge. Me saime siis õnnelikul kombel nelja tasuta õlle ning kahe pooliku kana kupongid. Vedas meil! Mees oli õnnelik, et sai üle jäänud kupongid ära anda. Meie aga ajasime oma fotograafid kokku ning tegime tunnikese tööluusi, nautisime saadud õlut ja imemaitsvat kana.

 Täna on meil imeväärne päev, kuigi teised selles imet vist ei näe... Kupongid = kana ja õlu! Muideks, minu telgis joodi selle ajaga 782 400 liitrit õlut ning söögi pea 71 000 poolikut kana!

•  Mõni inimene oli oma saadud foto üle superõnnelik. Üks noor tüüp lausa kallistas mind suurest õnnest, kui tema kiirjoomisest pilti olin teinud. Eks see motiveeriski, kui oli väga vahvaid inimesi, kes saadud foto üle rõõmu tundsid.
• Kord tegin grupifotot ülevalt rõdult. Nimelt olid kahel pool telki suured rõdud, kus oli tegelikult pinkidel ja laudadel püstiseismine keelatud. Ronisin seal pingile ning pildistasin allolevat gruppi. Müüsin 14 fotot ühe ropsuga.
• Suurim tehing oli veel 14 väikest õllekannu grupipildiga. Mõnikord oli raske aru saada, kas inimesed teevad nalja või on neil jutuga tõsi taga.

14 kannu!

• Mõnel korral telliti isegi u 10 magnetit korraga (üldiselt grupipilt ja igaüks tahtis oma magnetit). See oli kah päris vahva. Üldiselt jäi müüdud piltide arv 30 ringi. Kaks rekordpäeva oli 52 ja 61. Magneteid müüsin kõige rohkem ühel päeval 29.
• Kohtasin esimest korda Eesti e-residenti!
• Käisime iga päev nii palju, et esimesel nädalal olid mul jalalihased pidevalt valusad (olen küll trenni teinud, ausalt ka). Õhtuse popmuusika valikusse kuulus laul „I would walk 500 miles and I would walk 500 more“. See sain minu ja Alina looks. Olen harjunud, et jalgade väsimuse vastu aitab hästi jalgade kõrgemal hoidmine, seega lükkasin igal õhtul pea alt oma padja hoopis jalge alla, et saaks uuele päevale vastu minna.
• Baierimaal on neil väga jube aktsent, mis ei tundu üldse saksa keele moodi ning saksa neiud isegi ei pidavat sellest aru saama. Aeg-ajalt sattusin ikka vanade saksa meeste laua juurde ning ei saanudki aru, millest nad räägivad. Päris tihti küsisin, kas nad räägivad inglise või saksa keeles, sest ka lärmi tõttu oli keeruline aru saada. Loendamatu arv kordi lihtsalt naeratasin, soovisin head pidu ja lahkusin.
• Üks mees tahtis minuga koos pilti teha. Ütlesin, et kahe euro eest teen. Küsis vastu, kas viis võib ka anda. Ütlesin, et ikka võib. Tegime pildi ära ning siis viskas mulle patsu – high five!

Veider on see, et üle maailma kohale tulnud inimesed (tihti USAst) ostavad endale samamoodi vastavalt kas kleidi või nahkpüksid ja kõik sinna juurde käiva, mis ei ole sugugi odav lõbu. Üks keskealine paarike Kolumbiast oli nii elevil, et nad just seepärast on Münchenisse tulnud. Minu jaoks arusaamatu. Sõita isegi teisele kontinendile ainult seepärast, et juua end õllest pildituks... Võib-olla oli kohal nii palju ameeriklasi, sest neil endil ei ole nii pika traditsiooniga üritust.

Nägin inimesi, kes 7,50 pildi eest pidasid jube kalliks, aga kohtasin ka näiteks vene kahte paarikest, kes oleksid maksnud mulle vist mis iganes summa ma neile öelnud oleks. Ostsid kahe paarikese peale kaks suurt kannu, seitse magnetit ja kaks pilti – kokku pea 200€! Mõned inimesed ütlesid: „Tahan just seda!“ ning hinda üldse ei küsinudki. Äärmusest äärmusesse. Sain aru, et Oktoberfestile lähevadki KÕIK. Igast maailma nurgast (Argentiina, Uus-Meremaa, USA, Brasiilia, Kolumbia, ...) ning sakslastest rääkimata; pururikkad Šveitsi pankurid ja mitte nii jõukad, hallipäised mehed-naised ning noored pered isegi imikutega (näiteks teisipäevasel perepäeval, enamasti muidugi sööma). Kõik, kõik, kõik tulevad sinna.

Vene neiudele tegin sellest pildist kaks magnetit.

Pahupoolest ja rõvedustest (nõrganärvilistel vahele jätta)

Päris mitmel korral pidin selgitama (ja seda ka teised töötajad), et me ei ole mitte ise müügiks, vaid me pakume mingit toodet. Mitmel korral pakuti mulle raha inimestega suudlemise või igalt poolt katsumise lubamise eest. Vuh. Keeldusin ja ütlesin, et ma ei müü iseennast. Samas üks meiega algusepoole koos töötanud neiu vist leidis selle enda jaoks hea võimaluse ning olevat lühikese ajaperioodiga suure rahasumma kokku kogunud. Ka selliseid asju on seal. Oktoberfestil töötades pead leppima, et näed kõike. Mina olin eriti „õnnelik“ ja nägin meie grupi hulgast kõige rohkem erinevaid kehaosi. Üks mees võttis oma vara püksist välja ja küsis, kas sellest teeksin pilti. Teisel korral nägin üht meest ainult aluspesus laua peale püsti tõusmas. Ega aluspesus muidu kedagi rohkem ei näinudki, veel vähem laua peal. Mees hakkas kiiruse peale õlut kannust alla kulistama. Samal ajal tõmbas keegi tema aluspüksid kogu mitmetuhande inimese ees alla. Kõigil olid telefonid filmimas ja pildistamas. Ilmselt on sel mehel nüüd politseiga probleeme. Kahel korral nägin meestel kanni välkumas, inimesed käisid ringi siniste silmadega, vahest vereplekiliste pluusidega. Kord VIST verega kokku puutudes läksin paranoiliselt vetsu, pesin korralikult käsi ja desinfitseerisin neid. Pärast Synlabis veresid analüüsimist olen verega kokkupuutumise suhtes eriti paranoiline. Olin lähedal kaklusele (mis siiski väga kiirelt turvade poolt lahendati), nägin kaunist neidu tualeti poole jooksmas, käsi suu ees, aga õlu jõudis enne WC-d siiski suust välja. Muide teiste fotograafidega arvasime, et Oktoberfesti ajal WC-s töötamine on ilmselt kõige ebameeldivam töö maailmas. Rõvedaid lugusid kui palju. Nägin ja tundsin lõhnast inimesi, kes olid ennast täiskusnud ja kakanud. Kord oli laua peale püsti tõusnud kiire õllejooja liiga ahne olnud ning õlu purskus ninast suure kaarega tagasi välja. Purjus inimesed kakerdasid mulle otsa, astusid varvastele, komistasid. Paljudel meist töölistest olid jalad sinikaid täis. Õhtul läbi rahvamassi kaameraga kõndides hoidsin seda pidevalt peakohal, et seda võimalike vedelike eest paremini kaitsta.

Läksin ühe laudkonna juurde neist tehtud pilti pakkuma. Tundsin paari piiska justkui enda peale langevat, aga õllepritsmed olid täitsa tavalised. Kui aga ringi vaatasin, siis üks tüüp pistis kätt õllekannu ning loopis mind õllega kahel-kolmel korral. Näitasin tõepoolest keskmist sõrme ja kõndisin minema. Alguses olin ma inimestega leebem, aga ajapikku õppisin ka kurjustama ning kolmel korral ähvardasin mehi neile turvameest kutsudes. Näiteks üks tüüp tuli meelega minu selja taha, kui pilte printisin ning röhitses. Ütlesin, et andku mulle 20 eurot või kutsun turvamehed. Tema hakkas naerma ja keeldus, mina hakkasin turvamehi otsima. Sai aru, et mul on tõsi taga ning olen püha viha täis. Järgmisena nägin teda telgist välja jooksmas. Ühte nännimüüjat olevat keegi hakanud kõrist kägistama. Nännimüüja küsis 200€ või kutsub politsei – saigi oma raha kätte.

Ei osanud sellist lõppu sellele loole oodata.

Telkide taga oli muruplats, kuhu mindi peost puhkama ja muudki tegema. Ise sinna õnneks ei sattunud, aga kuulsin "vahvaid" lugusid.

Tavapärane õhtune koristamine. Telgis käisid pidevalt ringi ka kärudega mehed, kes tühje õllekanne kokku korjasid. Paraku jäi silma, et valdav enamus koristajaid jms olid mustanahalised ning pidutsemas valged.

See pilt on päris viimasest õhtust, kui lauad eest koristatud. Kuigi reserveeringute järgi löödi plats puhtaks ka poole päeva ajal, siis õhtuks oli põrand siiski kohutavalt kole ning libe. Isegi täie teadvuse juures olles ning jooksutossudega oli keeruline end tasakaalus hoida.

Küll see oli maitsev sai!

Hommikul viks ja viisakas, õhtuks ollakse rongis veidi väsinud.

Sellest tegelasest tuli rongist välja pääsemiseks praktiliselt üle hüpata.

 Selle pildi postitas keegi sakslane irooniliselt oma facebook kontole. See on Müncheni raudteejaamas hommikusel ajal tehtud pilt. Foto autor kirjutas, et sakslased kardavad põgenikke ning et nende tulles hävineb sakslaste "eliitkultuur". Kas järjestikku raudteejaamas magamine ongi see eliitkultuur, mida põgenike eest kaitstakse?

Viimane õhtu oli päris kihvt, kui kell hakkas kümme saama ning nägime järsku kelnereid laudade peal püsti seismas ja tantsimas, mis muidu oli kõigile keelatud. Ronisime ka kolmekesti värisevale lauale ning nautisime joovastust, et jäimegi ellu kogu need kolm nädalat! Veel veidi hiljem jagati kõigile säraküünlaid, nii et kui tuled viimast korda kustutati, siis panid kõik oma säraküünlad põlema ning huvitav oli näha pooltäidetud õllekanne, kuhu alla inimesed panid oma telefoni taskulambi.

Õllelatern. Taamal ka veidi säraküünlaid. Pildid on kehvad, sest otsustasin pildistamise asemel hetke nautida :)

Kelnerid laudadel.

Juhhuu!

Püstitatud eesmärkide täitmisest:

1. Saksa keel – tõepoolest, õppisin igal päeval vähemalt ühe uue sõna ning tegelikult muidugi rohkemgi. Iga päev küsisin töökaaslastelt, kuidas midagi õigesti öelda, kuulsin muudkui pealt saksakeelseid vestluseid, palusin alati vestlust minuga saksa keeles alustada. Saksa keele arengu koha pealt oli see küll päris hea kogemus. Sain palju kiitusi saksa keele koha pealt ning imestati, et alles selle aasta märtsis korralikult õppima hakkasin.
2. Kogemus – tehtud! Usun, et oskan ennast paremini kehtestada ning kõige paremini ütles minu kogemuse kohta Evelin: „Sa vist oskad nüüd ennast mitmeid kordi päevas restartida.“ Tõesti, mitmeid kordi nägin midagi rõvedat, keegi ütles või tegi midagi, mis rööpast välja ajas. Tuli ennast jälle kokku võtta ning meelde tuletada, et inimesed on purjus, nad ehk ei mõtle niiväga halba või siis kui midagi negatiivset juhtus kell 15 päeval, siis tegelikult on veel kuus tundi tööpäeva ees ning ei tasu ennast seepärast maha kanda. Mitmeid mitmeid kordi pagesin korraks õue või meie kitsasse suveniiripoekesse, rahunesin maha ja läksin tagasi tööle.
3. Raha - eks palk on muidugi suurem kui Eestis, aga tuleb tunnistada, et firma kodulehel olid kirjas palju magusamad numbrid, kui tegelikult teenisime.
4. Fotograafiamet - usun tõesti, et õppisin palju ka piltide tegemise koha pealt ning kaamera võtan siiani hea meelega kätte. Taaskord mõlgutan mõtteid endale parema objektiivi ostmiseks.

Iga päev tööle tulles saime oma kotile eri värvi turvariba, et meie kott on kontrollitud. Ainult töötajatel võis see olla üle 3l mahutavusega, aga ka siis kontrolliti sisu. Mõnikord motiveeriski tööle minema see, et saaksin iga päev uue sildi :D

Kas läheksin uuesti? Enne minekut olin 90% kindel, et uuesti ma ei lähe. Praegusel hetkel pean veel tõesti sellest mürglist taastuma ning palganumbri ära ootama. Olen siiski sama 90% juures. Kui peaksin uuesti minema, siis ehk ainult kelneriks. Nende töö on küll raske, aga palganumbrid on meeletud. Eesti miinimumkuupalk ühe päevaga teenida on ilmselt täitsa tavaline. Üks neiu õues tagapool asuvate laudade juures ütles, et oli teeninud esimese 9 päevaga umbes 4000 eurot. Ja see on veel kehva koha peal! Eestis on siiski päris raske selliseid palganumbreid näha ning miks mitte kolm nädalat tööl olla, kui ülejäänud aasta saad Eestis oma asja ajada...

Veel klõpse:

Turvameest paluti pildistama. Tema tahtis nalja teha ning seltskonnaga selfiet ka teha. Sattusin toredale hetkele.

Vihmase ilma korral õues menüü pähe...

 ... ning telgis muusikarütmis tantsiv vihmavari.

Münchenis käib elu Oktoberfesti järgi. Pidevalt olid ülekanded ja filmimised, mis on peol toimumas. Pildil München TV tegemised.

Tantsijad ja...

 atleedid peol.

Ühe õlle tahtsin Oktoberfesti ajal järgi proovida. Sel õhtul käisime Evelini ja tema sõbrannaga ka paari muud telki seest uudistamas.

Viimasel päeval premeerisin end raske töö eest maiusega (Kaiserschmarrn), mida olin pidulisi kolm nädalat söömas näinud.

Kes tahab veel kahte teemakohast videot näha, siis esimesel on näha laupäeva hommikune Hofbräu telki kohtade saamiseks käiv võistlus:
https://www.facebook.com/HB.Festzelt/videos/10154672252686529/

Telki saamiseks tekkinud järjekord. Mitte küll igapäevane nähtus, aga reede-laupäev kindlasti.

Selles videos parodeeritakse Schneeberg puru ninnatõmbamist: https://www.youtube.com/embed/UTJdmjoOIwE