Pärast kolme kuud vaatlusi Šveitsis võiks olla õigustatud küsimus, mis maa see Šveits siis selline on?
Enne minekut teadsin Šveitsist ainult kõige üldisemat: neutraalne riik Kesk-Euroopas, kus on mäed, miskipärast tuntud juustu ning šokolaadi poolest ja seal on väga kallis. Võib öelda, et kõik see peab kenasti paika.
Empa-s (minu töökohaks olnud labori nime lühend) töötas lisaks väga rahvusvahelisele seltskonnale ka päris palju šveitslasi. Mitmel korral ütlesid nad uhkelt, et nende riigis pole olnud sõdu juba üle 200 aasta, täpsemalt 1815. aastast saati. Üks ühikakaaslane tegi selle koha peal jällegi mitu korda nalja, väites, et seepärast on riigis kõik nii vana ja igav. Võib-olla on Šveitsi pikaaegse rahu saladus peidus nelja rahvusrühma kooselamises. Tõepoolest ongi nii, et läänes elavad prantsuskeelsed, põhjas saksakeelsed, lõunas itaaliakeelsed ning kusagil kagus teatud mäeahelikes romanšikeelsed inimrühmad. Sõber näitas kord kaardilt, et näe, siin mäeahelikus on peamiselt romanši keel, seal ahelikus aga juba saksa keel (mis on muidugi vänge dialektiga ning üliraskesti mõistetav tavalisele saksa keele rääkijale, sh sakslastele endile). Ideaalse transpordisüsteemi teemadel olen juba ennist peatunud, seega sellele enam ei keskendu. Šveitsi transpordist huvitudes või isegi mittehuvitudes soovitan igal juhul külastada Luzernis asuvat transpordimuuseumi (kodulehekülg: https://www.verkehrshaus.ch/en ). Natuke transpordi üle mõtiskledes leidsin, et ehk on parem transport võrreldes Eestiga tagatud seetõttu, et
1) riigi pindala on ligikaudu sama suur kui Eestis, aga inimesi elab 6.5 korda rohkem ehk sama liini sõidab ühe inimese asemel 6.5 inimest rohkem ning seega saab lasta hinna odavamaks või üldsegi paremini optimeerida
2) väga suure osa riigi pindalast moodustavad mäed, kuhu peale mõne üksiku kõisraudtee transporti pole vaja. Ehk tegelikult elab rohkem inimesi väga palju väiksema ala peal. Muidugi läheb läbi mägede ka mitmeid tunneleid, mille ehitus pole kindlasti odav ega lihtne, kuid ahelike vahele on võib-olla mõnes mõttes loogilisem ja kindlaksmääratum teede rajamine kui Eestis läbi soode-rabade.
Šveitslane Tino, kes on kunagi mõni aasta tagasi ka Eestit külastanud väitis, et on paari aasta jooksul oma autot kasutanud Eestis rohkem kui Šveitsis. Saan aru, sest Šveitsis saad sa IGALE POOLE kaks korda tunnis. Uskumatu, eks? Mäletan, et Sõrve säärde käis buss kord nädalas...
Pühapäeva hommikul kell üheksa on buss suusatajaid ja lumelaudureid täis. Suurem varustus sai pagasiruumi, aga rippuvad kiivrid on pildil päris toredad. Minnakse in corpore bussiga, sest nii on mugav ja nii saab.
Juustu ning šokolaadi süüakse seal riigis tõesti täitsa omajagu, kuid teatud piimatoodetest tundsin seal ikkagi puudust. Näiteks kohupiimakreem, hea hapukoor (neil justkui veidi teraline), mu lemmikud - kohukesed ning enamus jogurteid on pakendatud minitopsidesse, mitte liitristesse pakenditesse, mis keskkonna seiskohalt on küll jube vaadata. Samas paistis prügi sorteerimine olevat heal järjel. Ma ei ole päris kindel, kas neil prügi äraviimine ise ka midagi maksis, aga igal juhul on igal piirkonnal omad prügikotid poodides müügil. Näiteks meil paar eurot maksev prügikottide rull oli seal 20 franki (kurss 1€=1.15 franki). Ju oli prügi äraviimine siis sinna sisse arvestatud. Klaas, alumiinium, paber jms olid kõik eraldi sorteeritud ning peamiselt ostukeskuste juures olid suured prügikastid nende tasuta äraandmiseks. Samas Eestis ja Saksamaal toimivat taarasüsteemi neil ei olnud.
Kaubamajas oli sisse astudes selline kogumispunkt. Eriti vahva on CD-de jaoks eraldi pilu.
Tänavapildist ehtsat šveitslast on mõnes mõttes keeruline ära tunda. Üldiselt on nad ikka heleda nahaga ning ilma eriliste "tunnusmärkideta". Ehk kohalikud teevad ise rohkem vahet. Samas võib kohalike seas olla ka veidi tõmmuma välimusega inimesi, peamiselt itaaliakeelsest piirkonnast tulnute tõttu. Mulle paistsid nad heas vormis olevat, seda nii noored kui vanad. Pühapäevase jalutuskäigu teevad nemad kuhugi paarsada meetrit ülesmäge. Vanatädid lähevad mäest üles nii kiire tempoga, et on lausa raske järgi jõuda. Kui eestlased plaanivad nädalavahetuseti kojuminekut või kellegi külastamist, siis mulle jäi mulje, et nemad planeerivad talvel suusatamisi ning suvel matku. Kuna mõlemad on üsna väsitavad tegevused, siis saavadki nad endale lubada tihedat šokolaadide ning juustude nosimist.
Aeg ülestunnistusi anda. Šveitsi esimesel nädalal pärast šokolaaditehase külastust otsustasin kord juba šokolaadiriigis olles süüa süümepiinadeta nii palju šokolaade, kui ise tahan. Hoidsin pakendid alles ning iga kord šokolaadi ostes valisin veel proovimata sordi. Kes mind rohkem teavad, siis tavaliselt söön šokolaadi heal juhul kord kuu jooksul, pigem harvem. Nüüd tuli keskmiselt šokolaad nädalas.
Minu lemmikud olid vist tume- ja helesinine Cailler. Üleval Studentska šokolaadi tõid tegelikult sõbrad Tšehhist. Huvitav oli ka Ragusa ning ovomaltine on tegelikult nussalaadne kreem, mis on Šveitsis väga popp.
Šveitsi rikkus tuleneb kahtlemata nende pikast sõjadevabast perioodist. Kui mitu korda on Eestist meie poliitikuid, arste, teadlasi, kirjanikke ja muid kõrgeid ühiskonnategelasi maha lastud, Siberisse viidud või on nad ise ära põgenenud? Sellised sündmused on meile jätnud ajalukku kurva jälje, mille vilju nopime kindlasti siiani. Stabiilsus on Šveitsi viinud kaugele. Sain aru, kuidas nad oskavad raha enda riiki jätta. Jah, kindlasti käiakse ka ostmas soodsaid kaupu üle piiri, kuid mitmelgi korral rõhutasid šveitslased olulisust osta kindlasti Šveitsi päritoluga toode. Näiteks sõber Thomas rääkis juustu ostmisest: "Lidl´is on juustul peal küll Šveitsi lipp, aga no mine tea, kust see piim ikkagi saadud on. Ma ostsin meile raclette juustu ikka kohaliku kaupmehe käest." Sarnaseid juhtumeid oli veel ja veel. Keegi ütles nii: "Meie traditsiooniline toiduvalik on suhteliselt kehv, aga veel kehvemad oleme me toidu importimises." Isegi mäesuusatades, mis on eriti Šveitsis kallis lõbu, hoiduvad nad naaberriiki minekust, sest "Ma juba põhimõtte pärast ei lähe Austriasse suusatama." Tegelikult mulle selline mõtteviis meeldib. Ilmselt ei vaja see pikemat seletamist, miks on see keskkonnale, kohalikele ja kogu riigile mõistlik käitumine. Tänavapildis, suusaliftidel ja bussis inimeste loetavatest ajalehtedest nägin tavapäraselt uudiseid või reklaame aktsiaturgudest ning investeerimisvõimalustest. Võib-olla ma lihtsalt tahtsin seda märgata.
Ühel suvalisel argipäeval (1. veebruaril) kuulsin laboris tuletõrjealarmi sarnast heli. Kuna meie labor koosnes kahest koridoriga ühendatud majast, siis arvasin, et heli kostub kõrvalmajast või on tegu mõne möödasõitva alarmsõidukiga. Kui töökaaslane Matthias end õhtul koju hakkas sättima, siis küsis mu käest: "Do you now realize how crazy Swiss people are?" (- kas sa nüüd saad aru, kui hullud šveitslased on?). Jäin talle küsivalt otsa vaatama ning Matthias selgitas, et tegu on kord aastas testitava hädasignaaliga, mis kostub üle terve riigi Genfist St Gallenisse ja igal pool seal vahepeal. Kokku peaks olema üle riigi 7200 alarmi, mida siis kord aastas kontrollitakse. Ning kui vaja, siis lastakse need käiku mõnel muul päeval kui 1. veebruaril, näiteks üleujutuse, tuumajaama lõhkemise või muu ohtliku olukorra ajal (rohkem infot: https://www.thelocal.ch/20170127/switzerlands-annual-siren-testing-whats-it-all-about ). Oleks ma sellest juba päeval teadnud, siis ma oleks neid signaale küll hoolikamalt kuulanud. See on ideaalne näide sellest, et sa ei tea paljudest asjadest selles riigis enne, kui see lihtsalt juhtub. Järsku leiad, et ahaa, nii saab ka või et oi, selline komme? Aga enne võõras riigis elamist ei tuleks selliste asjade pealegi. Signaalsüsteem on jäänuk II maailmasõjast. Lisaks pidavat neil olema mägedesse tehtud punkrid ja suured varjupaigad, kuhu inimesed ohu korral põgeneda saaksid. Isegi täiesti tuttuue varustusega operatsioonisaalid jms, mida igaks juhuks kogu aeg kaasajastatakse. Vau. Eks ole kindlasti ka Eestis selliseid kaitsemehhanisme, millest tavakodanikul väga aimu pole (vähemasti tahaks loota, et nii on).
Kas Šveitsi juust on auguline? Mõni kindlasti, aga järgi mõeldes ei mäleta ma ühtegi augulise juustu söömist kolme kuu jooksul ning juustud mulle tegelikult maitsevad :)
___________________________________________________________________________
Jäin oma praktikaga igati rahule. Minu meelest oli ehk Krista see, kes ütles: "Nüüd sa siis oledki töötanud Šveitsi sõltumatus teadusuuringute instituudis, millest reklaamides räägitakse." Jah, seda saan ma nüüd küll väita. Töökultuur, inimesed, töökeskkond ja projekt olid kõik 5+. Argipäevad olid pikad ning mingi hetk tabasin end lausa mõtlemast, et on nutikas võtta tööle noori usinaid pereta tudengeid, sest enamus tahavad pingutada ning välismaale tööle asudes polegi neil muud teha, kui pikalt tööl olla. Šveitsi töörühmale tegin ettekande tehtud tööst. Võib vist öelda, et see läks hästi, sest kohal olnud umbes 20lt inimeselt kuulsin otseseid kiidusõnu ligikaudu pooltelt. Varsti kannan tehtud töö tulemusi ette ka Tallinna KBFI labori töörühmale. Kes tunneb teaduse vastu rohkem huvi, siis hea meelega olen nõus selgitama, mida kõike ma Šveitsis ära õppisin (ja veel õppida jäi).
Sain endale Šveitsist kaasa ka pisiku, millest on ilmselt keeruline lahti saada: mäesuusatamise. Kokku käisin suusatamas neljal päeval ning iga korraga oli tunda märgatavat arengut. Esimene päev oli katastroof (kirjutasin varasemalt), teisel päeval tegin juba paar sinist rada (kõige kergem), kolmandal päeval tegin juba väga palju siniseid radu ning hakkasin pidurdama mitte suusad ristis (pitsa), vaid suusad paralleelselt (french fries), neljandal päeval pidurdasin ainult french fries stiilis ning sõitsin isegi paar punast ja ühe musta raja (kolmest raja raskusastmest kõige järsem)! Šveitsis praktikat tehes on küll suusatamine kallis, aga samas on iga kolmas sõber mäesuusa- või lumelauainstruktor, kes on terve elu mäest alla kihutanud ning ei pea millekski paar tundi tasuta nõuandeid jagada. Samamoodi sain laenutada sõbral üleülevaid suusasaapaid ning korra ka suuski. Ehk mäepilet oli seal küll kallis, aga neljast päevast kahel oli mul kohe käepärast suusainstruktor, mis tavaliselt on inimestel alguses ehk tunniks-paariks ning siis juba peavad ise hakkama saama. Kuigi mulle väideti korduvalt, et suvel on Šveits ikka palju ilusam, siis mul polnud midagi selle vastu, et sinna suusahooajal sattuda.
Uus harrastusspordiala - mäesuusatamine! Selge ilma korral on vaade ikka uskumatu! Uduse ilmaga sõidad justkui kotis ning puudub arusaam, kus sa üldse oled. See on muidugi väga ohtlik ja kaua niimoodi ei suusata, kui üldse.
____________________________________________________________________________
Kaunis ja kallis Šveitsis oldud praktikaaega toetasid mitu eri stipendiumi:
Korporatsiooni Filiae Patriae vil! Mare Taagepera nimeline vilistlaskogu stipendium
- vil! Mare Taagepera oli orgaanilise keemia professor ning näiteks Metsaülikooli eestvedaja. Stipendium toetas tegevkonvendi liikme õpinguid Eestis või välismaal.
Eesti Rahvuskultuuri Fondi, Salme ja Aleksander Mathieseni Fond
- Aleksander Mathiesen oli Sindi elektrijaama esimene juhataja. Fond toetas sel aastal magistritudengit täppisteaduste valdkonnas.
Tallinna Tehnikaülikooli Arengufondi Rickard Kruusbergi nimeline stipendium "Seikle õpingute läbi!"
- Rickard Kruusberg oli 21. aastane andekas informaatika eriala tudeng, kes hukkus traagiliselt Nice´i terrorirünnakus 2016. aastal. Stipendium toetas sel aastal kolme TTÜ tudengit, kes soovisid omal algatusel osaleda rahvusvahelisel täiendkoolitusel.
Korporatsiooni Filiae Patriae Stockholmi vilistlaskogu vil! Milda Treude mälestusfond
- Korp! Filiae Patriae Stockholmi koondis tekkis peamiselt II maailmasõja ajal Eestist põgenenud fiiliatest, kes soovisid ka välismaal elus hoida meie põhimõtteid ja isamaalisust. Stipendiumiga toetati teaduslikku väljaõpet või uurimistööd.
Suur aitäh stipendiumikogudele, et ei pidanud igat franki enne väljakäimist viis korda sõrmede vahel veeretama!
Lisaks tänan Empa´t mind soojalt vastu võtmast, kõige rohkem aga oma juhendajat Kerdat, kelle kaudu sinna üldsegi sain ning kellelt küsisin tuhat +1 küsimust, millele ta alati vastata oskas.
Tschüss miteinander!
