Mõnest tähelepanekust

Mitmes kohas olen näinud Šveitsi kaarte täiesti ebatavalises suunas, nimelt ei ole neil põhja suund kaardil nö ülespoole, vaid täitsa suvalises suunas. Kord oli see kaardil kusagil paremal, siis üldsegi all. Uurin ja puurin kaarti ning aru ei saa, miks on kõik kohad valetpidi. Ilmselt tahavad nad mägesid idülliliselt kauguses paistmas näidata ning siis ongi kaardid puhta untsus. Mulle on see arusaamatu ja enneolematu, aga hea küll. Näide täna rongist leitud kaardist:

Saab ka nii. Tegelikult on St Gallen Luzernist kirde suunas (tegin meelega kontrastsemaks, et miskit näeks).

Täna Liechtensteini bussi kasutades nägin vist esimest korda tavalises linnaliinibussis põrandal vaipu. Raha on, miks mitte. Jõin ka elu ilmselt ühe kalleima cappuccino - 6 franki (umbes 5,5 eur). Iroonilisel kombel nägin suveniiripoes müügil Šveitsi lipuga rahakassat - tõesti, kui siia tahad tulla, siis hakka aga parem raha kõrvale panema (ilmselt pead rahakassa täitma paberrahaga).

Ilmselt tahan millalgi veel peatuda Šveitsi ühistranspordil, aga praegu annaksin ühistranspordile hindeks 5+. Tahad minna kolme või isegi nelja ümberistumisega kuhugi pärapõrgusse, siis ei valmista see mingit peavalu. Rongid on nii sünkroniseeritud, et saad oma ühelt rongilt minna viieminutilise vahega järgmisele rongile. Järgmises jaamas ootavad sind juba bussid, mis pärast rongide ühele ajale ajastatud kohalejõudmist stardivad umbes kümne minuti jooksul ning peatuvad iga puu ja põõsa juures. Bussid, mis sind pärapõrgu viivad või sealt ära toovad, sõidavad isegi kaks korda tunnis täpselt samadel aegadel. Vau. Rongisõit ise on küll superkallis, aga samas on see väga mugav ja hästi korraldatud ning nähtavasti liiguvad väga paljud just rongidega. Aa ja kui sa jõuad veel oma liinibussis sõites raudteejaama peatuseni, siis on bussis ekraan, mis näitab raudteejaamast väljuvaid ronge, nende platvorme, hilinemisi ja muud.

No kui sa tahad siiski rattaga sõita, siis ka see on edukalt korraldatud.

Täna pakkus nalja "Säga" nimeline bussipeatus :)

Tuleb tunnistada, et saksa keele koha pealt olid mu unistused küll roosade prillide ja teadmatusega varjutatud. Šveitsi saksa keel on täiesti kohatavalt erinev hochdeutsch ehk ülem-saksa keelest, mida räägitakse rohkem põhja-Saksamaal. Näiteks neljapäeval trennis sain teada, et number kolm "drei" on siin "drü". Kui treener minu käest midagi oma Šveitsi saksa keeles küsisin ja ma aru ei saanud, siis selgitasin, et tavalisest saksa keelest saan enam-vähem aru ja siis vahetas oma sõnavara. Neil on sõnad täitsa isemoodi väänatud ning lisaks iga asja kohta oma sõna. Tundub nagu räägitaks hiina keelt või midagi muud mõistetamatut, sest ikka väga keeruline on midagigi mõista. 

Jätame rõõmsalt tähed vahelt ära, reegleid pole, igas piirkonnas räägime teisiti ja küll siis välismaalastel on lõbus. Tegelikult on selline kultuuriline erinevus muidugi huvitav ja tore ning Eestis püüame sellest ju kümne küünega kinni hoida. Välismaalastel on lihtsalt peavalu.

Koolis nad õpivad ja on kohustatud rääkima ülem-saksa keeles; väidetavalt pole neil isegi mitte koolitunde oma saksa keele õppimise kohta, puuduvad reeglid, sõnaraamatud jms (ilmselt need kusagil ikka on, aga šveitslasest töökaaslane neist ei tea). Seega eks ikka osatakse seda ülem-saksa keelt küll, aga rahvas räägib igal pool omasoodu.

Vist oleks "õige" öelda "Sie sind willkommen", aga nemad ütlevad siis natu teisiti.

Lihtsalt tervislik toit vms - hochdeutsch peaks minu hinnangul olema "Einfach gesunds Essen"

Tänasel matkal keset eikusagit majade vahel oli uks lahti ning seal müüdi kohalikku kaupa. Sai osta mett, huulepalsamit, õunamahla jms. Kedagi juures polnud. Jäta aga raha vastavalt hinnakirjale kopsikusse ja võta oma toode kaasa. Ma sain igatsetud koduse maitsega õunamahla.

 Väike konku ja minu õunamahl. Reisikaaslane ostis purgi mett.

Kohalike toodete tarbimisest nii palju, et Šveitslased tarbivad tegelikult väga palju omakandi kaupa. Poes on müügil juust, piim, leib jne just siitkandist. Ilmselt Šveitsi teises otsas on poes tolle kandi tooted. Kõik imporditud tooted on palju odavamad, aga šveitslased ostavad ikka oma kraami. Väga mõistlik, sest nii on parem ju endale, keskkonnale ja kohalikule majandusele. Mõistlik! Keegi ütles selle kohta, et Šveitsi köök polegi niivõrd mitmekesine, aga ikkagi süüakse oma asju ja on keeruline leida igasugu eksootilist importkaupa, sest eelistatakse oma.

Kõige mõistlikum asi ühiselamus, mis üldse olla saab, on nõudepesumasin! Kui muidu jätavad kõik oma nõusid kuhugi vedelema ning keegi ei taha tunnistada, et just tema määris need nõud, siis nüüd on tegelikult üsna ükskõik. Isegi kui nõud kusagil vedelevad, siis ei ole just ülearu suur vaev need masinasse panna ja hiljem puhtana kappi tõsta. Seevastu kellegi musti nõusid ma ise pesema küll ei tormaks. Vähem hallitust, rohkem rõõmu :) 

Tänavakunst.

Šokolaad, juust ja suusk

Laboriellu sisseelamiseks olen saanud üle päeva mõne instrueerimise. Mõnes mõttes on see tüütu, sest ka näiteks jäämasina kasutamiseks peaks väidetavalt enne instrueerimise saama, aga samas on see hea kah, sest siis tead täpselt inimest, kellelt nõu küsida ning kui masin vaba, oled täiesti legaalne seda kasutama. Kõik need instrueerimised ja ka laboriga harjumine võtavad aega. Üks päev tahtsin katset teha ning teadsin täpselt, mida tegema pean, aga lihtsalt ei leidnud vajalikke kemikaale, kolbe ja muud säärast üles. Kolmel korrusel on umbes saja meetri pikkuselt laboreid ning katsu siis meelde jätta, kuhu miski asi sai, mida keegi korra näitas. Õnneks või kahjuks tuleb välja, et ka kuid ning aastaid nendes laborites töötanud inimesed otsivad asju taga. Kui töötajaid on palju, siis ka asjad rändavad kiiremini. Tegelikult on aga siiski asjad minu arvates päris hästi ordnungis.

Jõuluüritus

Jõudsin siia vist muidu õigel ajal, sest sain oma sünnipäeva puhul Empa´lt suure saunalina (igal aastal kink vahetub, mida töötajad saavad). 

Õigel ajal õiges kohas

Samuti oli meil möödunud neljapäeval töörühma (u 20 inimest) jõuluüritus. Väidetavalt sain parima osa Šveitsi asjadest ühe päevaga: šokolaadi ja juustu. Esmalt käisime Maestrani Chokolarium´is. See on hiiglama vana šokolaadivabrik täitsa St Galleni lähedal. Saime teha oma šokolaadist jõuluvana. Vot see oli alles magus töö! Siis oli väga kihvt ekskursioon kõigepealt šokolaadi valmimise ja kogu protsessi kohta. Üks osa ekskursioonist kulges läbi klaastunneli üle tootmisosakonna, seega sai ise kogu protsessi ülevalt jälgida. Terve aja oli suu magus ning sain oma tolle päeva esimese söögi üledoosi.

 Super šokolaaditehas

Kui oled šokolaadi söömisest väsinud...

 Meistriteose valmimine

Järgmine söögi üledoos järgnes restoranis nimega Forsters Fondue Beizli. Minul polnud aimugi, mis või kes see imeloom fondüü täpselt on. Lauda toodi suur pott sulajuustu ja saiakuubikuid. Mõtlesin, et see pott on neljale jagamiseks, aga kõik see oli mulle! Sõin siis ära ilmselt umbes 300 grammi juustu + saia, igatahes tundus seda väga palju olevat. No ja ega sellega siis asi ei piirdunud. Lisaks oli võimalik proovida kõige ehedamat kombinatsiooni Šveitsi magustoidust, milleks oli meringue (=besee) ning vermicelli (nagu pruunid vihmaussikesed, aga tegelikult on kastanikreem läbi sõelalaadse asja peenikesteks ribadeks tehtud). Võib-olla selline ahne kah, aga mõtlesin, et mina tea, kas üldse veel kunagi neid asju proovida saan (või tahan, sest pott sulanud juustu üheks toidukorraks on minu jaoks sutsu liig). Väga kihvt, et mind nii värske uustulnukana edukat aastat tähistama kaasa võeti. Kui muidu ei saa ma linnupetteta toast välja astuda, siis pärast šokolaadivabrikut ja fondüüd jäi küll järgmise päeva hommikusöök vahele.

 Pott juustu. Leek oli pidevalt all.

Need ussikesed on vermicellid. Meringue on all peidus.

Šokolaadivabrikust sain inspiratsiooni ka ise siin rohkem šokolaadi süüa. Kogu šokolaadivabrik keskendus sellele, et šokolaad teeb inimesed rõõmsaks. Lisaks söövad eestlased päris vähe šokolaadi (3,4 kg/aastas per capita) võrreldes Šveitslastega (7,9 kg/aastas). Otsustasin siinolekut siis süümepiinadeta ära kasutada ning aeg-ajalt mõnd Šveitsi šokolaadi nosida.

Wer isst am meisten Schokolade?

Sport

Olen nüüd kolmel korral osa võtnud Empa (labori nimi) päevastest sportimisvõimalustest. Reedel käisin võrkpallis, see nädal sulgpallis ja jalkas. Kõik on sõbralikud ja aitavad reegleid meelde tuletada (või mul nt sulgpallis neid õppida) ning üldsegi on see väga tore. Kui päev otsa laboris olla, siis on liikumist rohkem (tuleta meelde: kolm korrust ja igal korrusel 100 m ruume) ja ehk polegi nii hull, kui päevane sport jääb tegemata. Samas päev otsa teadusartikleid lugedes läheb silme ees üsna ruttu kirjuks ning ennelõunane sport on minu jaoks ideaalne. Mõtlengi siis juba, et igast uuest töökohast või -keskkonnast leian omale lemmikaspektid ning kas siis üldse ilma nende tingimusteta tahangi veel kehvemas kohas töötada? :D 

Suusk

Juba siinsel esimesel nädalavahetusel läksime neljakesi Austriasse suusatama. Mõtlesin mäesuusatamist ehk millalgi jaanuaris-veebruaris proovida, aga nagu Rachel (ühikakaaslane) küsis: "If you want to try it some day, then why not Sunday?" Mõeldud-tehtud. Austria on väga lähedal ning hinnad Šveitsist palju odavamad. Minejateks olime mina (murdmaasuusatamine - jee), ühikakaaslane Rachel (enne mõned korrad mäesuusatanud), Ezgi (Türgi neiu, kes nägi lund esimest korda 18 aastaselt ning polnud kunagi suusatanud) ning meie sõber/ühikakaaslane/suusainstruktor Martin. Pärast paari väikest harjutust sileda maa peal sattusime veidi vale rada valides eriti järsu osa peale. No tegelikult polnud see nii väga järsk vist midagi, aga algajatele mägisuusatajatele minule ja Ezgile oli see liig mis liig. Lisaks tuiskas lund nii palju, et nähtavus oli praktiliselt olematu ning kaunist vaatest mägedele polnud juttugi. Kukkusin vähemalt sada pluss üks korda ning Ezgi veel enam. Vahepeal ta lausa rippus või sõitis Martini selja taga mäest alla. Kogu see olukord oli tegelikult päris hull ning kuna kell läks ka aina edasi, siis lõpuks tulid raja pealt mingisugused võõrad mehed küsima, kas meiega neljakesi on kõik korras. Ezgi võttis oma suusad jalast ning hüppas võõra mehe selga, et siis seljas sõites kiiremini alla saada. Seepeale vaatas Martin mulle otsa: "Tegelikult saaksime me kiiremini, kui sina ka selga tuleksid." Oeh. Mulle ei meeldi ka sileda maa peal ilma suuskadeta, kui keegi mind tõstab-tarib-sikutab, aga seekord siis nii, et hüppasin instruktori selga ning sain kiire sõidu mäest alla. Omakorda poole maa peal alla korjas meid manitsedes peale rada korras hoidev mees mootorsaaniga. Sain aru, kui ta Martiniga saksa keeles kurjustas, kuna me Ezgiga polnud ilmselgelt veel kompetentsed selle raja jaoks ning tavaliselt peaks ta instruktori loale märke tegema vms, aga seekord lasi minna. Meie hüppasime Ezgiga saani peale ning jõudsime ilmselt tolle päeva viimastena (kuid siiski ühes tükis!) tagasi baasi. Mis siin öelda - sama raha eest rohkem? Suusasõit, sõit seljas ja ka saaniga. Muidugi me sõitsime ka ise siiski väga pikalt, lausa mitu tundi ning muuseas läbisime ka maailma pikimat suusatunnelit - Montafon 461 meetrit. 

Rõõmsas teadmatuses enne mäkke minekut

Tegelikult oli äge ka

Vapustav vaade lumepilvede taga. 2400 m.

 Suusatunnel. Eriline tähelepanu minu külmunud patsidele.

Valgus maailma pikima suusatunneli lõpus.

Nagu Martin hiljem ütles, siis järgmine kord saab ainult paremini minna. Nähtavus saab olla ainult parem, saame valida laugema raja ning kogemusi on ka rohkem. Mingitel hetkedel jalad värisesid all ja kohe üldse ei tahtnud hakata nende kuristike kõrvalt suuskadega alla sõitma. Enne nii järskude mägedeni minekut peab ikka rohkem harjutama. 

Miks ma räägin, et kõik ideaalselt ei läinud? Sest alati ei lähegi asjad ideaalselt, aga kirjutatakse-räägitakse ainult perfektsetest kogemustest, justkui kõigil läheksid kõik asjad esimesel korral täiesti sujuvalt ning sünnitakse professionaalidena. No vist ikka mitte.

Hinnad

15€/kg hakkliha on Lidl´is (vrdl Maxima) suure sildiga kui odav toode. Kui keegi on mõelnud taimetoitlaseks hakata, siis siin on seda hea võimalus motiveeritult proovida.

Sama on minu meelest suitsetamisega. Minu ees ostis poes mees kaks pakki suitsu ja maksis nende eest u 15€. Huh. Ka sellest kallist lõbust oleks siin vist päris hea lahti saada.

Möödunud nädalavahetusel käisime Konstanzis, mis on Saksamaa linn kohe Šveitsi piiri ääres. Kui ma muidu olen näinud Soome-Eesti alkovedu, siis Konstanzist veetakse Šveitsi kõike. Inimesed olid toidupoes mitmete ja suurte kärudega, mis olid nii täis kuhjatud kui veel saab. Ilmselt oli oma mõju ka musta reede (black Friday) ostumöllul, aga Šveitsi rahvast pidavat olema igal nädalavahetusel (kinnitasid parkla ainult Šveitsi numbrimärgiga autod). Lisaks sellele, et hinnad ongi Saksamaal odavamad, siis lisaks saavad šveitslased tagasi Šveitsi tulles keskmiselt (olenevalt tootest) 20% makse tagasi. Ei oskagi nagu midagi öelda. Palgad on Eestist 10x kõrgemad, hinnad 2-3x kallimad, piirikaubandusega tegeledes on kaupade hinnad Eestist isegi odavamad. 

Täna tuli välja, et siin päkapikke ei käigi, ainult ühel päeval detsembri alguses tuleb keegi tegelane kinke tooma. Argo arvas, et ju pole päkapikkudel raha Šveitsi laste jaoks, ainult Ida-Euroopas saab seda lõbu terveks kuuks lubada. 

Post-Erasmus uudised

Käisin Raadio 2-s Tallinna Tudengipäevade raames Tudengi 45 saates (14.09.2017) rääkimas oma Erasmuse kogemusest. Saade järelkuulatav: 

http://r2.err.ee/v/tartu_tudengisaated/2tudengi45/saated/9e25cf6f-638b-42f6-a38b-2e186972a440/tudengi-45

 Stuudios

Raadio 2 

________________________________________________________________________________

Septembri alguses käisid mul külas Riku (Soomest) ja Jose (Brasiiliast). Nad käisid Tallinnas free walking tour´il (soovitan kõigile välismaalastele!), Kadriorus, sõitsime bussiga Lasnamäele, nad kolasid ise vanalinnas, istusime Raekoja hoones III Draakonis jne. Käisime ka Kakerdaja rabas ning maal saunas. Josele olid need kaks viimast kogemust esmakordsed.

Laululaval

III Draakonit

Kakerdaja raba

Oleviste torn

Poisid said maal koos sõda pidada

________________________________________________________________________________

Münchenisse Oktoberfestile minnes sain kokku Pariisi neiu Sophiega, kes sinna Danone firmasse praktikakoha sai. Kohtusime sööminguks enne ja pärast festivali ning ka minu Oktoberfesti õlletelgis.

Mina, Evelin ja Sophie Etioopia restoranis pärast festivali

________________________________________________________________________________

Oktoobris käis mul kaheks ööks ja üheks terveks päevaks külas Heidi Soomest. Veetsime veidi teistsuguse päeva ja sõitsime Türisalu pangale, nägime Treppoja, Keila-Joa juga, Padise kloostri varemeid ning viimaks tiirutasime ümber Rummu karjääri, et uppunud maja näha. See marsruut on päevaseks ringisõiduks ideaalne! Lisaks tegime Heidiga koos skaibikõne Mehhikosse, et kuulda Javierilt viimaseid uudiseid.

Türisalu pank - küll need rannikud on Soomes ja Eestis ikka erinevad!

Keila-Joal oli mõnus piknikupeatus.

Rummu karjääri õigesse kohta jõudsime pimeda hakul ja pärast ümber terve järve tiirutamist.

________________________________________________________________________________

Praegu on lennupiletite ostmise järgus sõpradega kohtumine jaanuari alguses Hollandis, kuna see on ju Euroopa keskpunktiks. Lisaks on pulmakutse järgmise aasta aprilliks Saksamaale :) 

Grüß Gott! Esimesed muljed St. Gallenist ja EMPAst

Juhtus nii, et olen taaskord vällamaal hobusevargaks õppimas, nii nagu mu isa tõenäoliselt ütleks. Kunagi tekkis idee, et võiks enne magistrikraadi kaitsmist mõned kuud erialases kohas välismaal praktikandiks olla. Seoses muude ettevõtmistega hakkasin selleks talveks praktikakohta otsima päris hilja. Tahtsin sooritada Erasmus+ praktikat (otsid ise firma, elukoha jms ning EU maksab selle eest toetust), nii et koha leidmiseks ja kõikide paberite kordaajamiseks oli mul praktiliselt nädal. Esmajoones mõtlesin läbi sõbrad-tuttavad, kes võiks mind praktikakoha otsimisel aidata. Võtsin ühendust eesti neiu Kerdaga, keda tean Nõo Reaalgümnaasiumi päevilt ning hiljem Füüsika Instituudi samast laborist, kes minu andmetel teeb Šveitsis doktorikraadi. Sattusin olema õigel ajal õiges kohas või muidu õnneseen, sest paberid saidki kibekiirelt juba nädalaga korda, kuniks tuli välja, et Šveits siiski enam Erasmus+ praktika programmis ei osale (pole siiski EU ning astus paar aastat tagasi sellest projektist välja). Mul oli jube piinlik, et nii palju segadust ja asjaajamisi olin tekitanud, aga kuna olin pakutud projektist väga huvitatud, siis võimaldati mul siiski novembri keskpaigast veebruari lõpuni siinviibimist ja töötamist. Saabusin siia kolmapäeval ning täna on laupäev - millised on esimesed muljed?

Hinnad

Paratamatult tunnen vajadust sellest alustada. Mul tekkis esmalt võrdlus suvise Maroko reisiga. Seal sai ja tuligi pidevalt müüjatega hindade üle vaielda ning kurss oli ligikaudu 1 euro = 10 dirhamit. Seega mõne riidehilbu hind oli näiteks esialgu 200 dirhamit, aga alati sai selle kordi ja kordi alla kaubelda ning lõpuks võisid saada toote 200 asemel 30 või 40 dirhamiga. Siin tänaval kõndides nägin pluusidel silte 200, 300; mõnel kasukal 600 ja ühel kellal 18 000 franki. Tahaks mõelda, et see kõik on nali ja kindlasti saab ju tingida, aga reaalsus on see, et tingida ei saa ning Maroko kursi 1:10 asemel on siin kurss enam-vähem 1:1. 

Töö juures otseselt sööklat ei olegi, kuhu kõik läheksid, vaid kõik võtavad endale söögi kaasa. Mulle see iseenesest sobib väga hästi, sest plaanisin nii või teisiti hakata endale süüa kaasa tegema. Üks söökla pidavat kusagil olema ning seal maksab odavam lõuna umbes 13 eurot. No comments needed.

Töö juures olevas kohvikus on olemas kõik võimalik ja võimatu, et oma kaasavõetud sööki süüa. Kohviaparaatides on kohv ainult 1€, seega üllatavalt mõistlik.

Toidupoest leiab tegelikult ka peaaegu talutava hinnaga asju, sest siiski on siin allahindluseid ning tuleb lihtsalt hinnasilte lugeda. Poes veedan aga kindlasti kauem aega kui tavaliselt. Täna tuli poearve 37 franki, andsin müüjale 50se paberraha. Müüja küsis, kas mul seitset franki on anda, et ta saaks 20 tagasi anda. Iseenesest nagu mõistlik, aga ma ei usu, et Eestis hakkaks keegi seitset eurot küsima. Pigem küsitakse 70 senti või seitset senti. Pisiasi, aga mulle tundus veider, et 7 franki on nagu ei midagi.

Asjaajamine

Juba enne tulekut tundus mulle kogu asjaajamine kuidagi väga selge. Muidugi on selles ütlemata suur osalus Kerdal, kes mu kõigile küsimustele on vastanud, aga kui isegi see välja arvata, siis võrreldes Göttingeni ja Oktoberfesti kogemusega on asjad ikka väga selged. Kirjavahetus toimub inglise keeles (mitte saksa keeles), mulle vastatakse ning kõik paistab lihtsalt laabuvat. Selles mõttes on mõistlik asjaajamine vahelduseks ikka päris hea. 

Alguses öeldi mulle, et ma peaksin siin avama oma pangakonto mõnes Šveitsi pangas. Kuna ma olen siin aga alla nelja kuu, siis ei pea ma ennast linnavalitsuses sisse registreerima. Kui ma end aga sisse ei registreeri, siis mulle pangakontot ei avata, sest muidu võin ma hakata oma suurtes hunnikutes musta raha siin varjama. Või vähemalt see hirm neil on. Oleks siis vaid neid suuri hunnikuid raha, mida Šveitsi pankadesse peaks sokutama, sest Eesti pangad on raha täis :D Praegu aga saan vist pangakontot avamata hakkama, mis tundub hea variant väiksema paberimajandusega.

Elukoht

Minu elukohaks on EMPA ehk Šveitsi Föderaalse Materjalitehnoloogia tudengitele ja lühiajalistele viibijatele mõeldud ühiselamu/korteri laadne koht. Sain oma 18 m2 toa, korteris on veel viis elanikku. Meie kuue peale on kaks vannituba, kõigi nõudega köök ning samas ka elutuba. Minu meelest on elamistingimused väga head.

Kõige vajalikuga köök.

Köögi kõrval on kohe samas ruumis elutuba.

Minu tuba.

Minu tuba.

Selgus, et siin on teistsugused kolme peenikese haruga pistikud. Telefoni laadija sobis küll sinna pistikusse, aga arvuti laadijale oli vaja adapterit, sest need kaks otsa olid liiga paksud.

Üllatused arvuti laadimisel.

EMPA

Olen reaalselt tööl kohal olnud kaks päeva, seega on hetkel tegu kindlasti esmamuljetega. Praegu läheb mul veel kindlasti aega, et projektiga päriselt alustada ja asjadest sotti saada. Sain näiteks pika nimekirja turvalisuse tagamiseks mõeldud instruktsioonidest, mida pean enne tööleasumist saama. Reedel oli mul näiteks IT-alane instruktsioon, siis saan neid eri laboritest jne. Maja ise tundub päris uus ning esmamulje järgi on see hästi sisustatud ja läbimõeldud. Ootan juba, et saaks ka laboris ja mikroskoopide taga hullu teadlast mängida.

Maja kaks tiiba ning neid ühendav koridor. Minu kontor jääb paremale poole.

Siit saab alguse innovatsioon.

 Pikad koridorid ja arusaamatud korrusesüsteemid (korrused C, D, E, F (???)).

Mulle väga meeldib ka see, et kohe esimesel päeval sain endale oma töökoha koos suure arvutiekraani ja kõige vajalikuga. IT-instruktsioone jaganud mees ütles, et nad tegid suure investeeringu headesse arvutitesse, et igaüks saaks rahulikult oma tööd teha ning mitte aeglaste ja kehvade arvutitega jännata. Olen igati päri, sest teadlaste elu on suures osas siiski arvutite taga. Kuna pean siinoleku ajal kindlasti magistritöö kirjutamisega alustama, siis ilmselt jäängi seda ehk mõni õhtu EMPA-s tegema, sest graafikuid ja Exceli tabeleid on tunduvalt parem suure ekraani peal vormistada. Äge on ka see, et kõik töötajad kasutavad Outlooki kalendrit, kuhu oma kohtumisi märkida ning teised saavad sinu kalendrile ligipääsu taotleda, et näiteks sinuga paremini kohtumisi kokku leppida. Samuti kasutame Skype Office ehk vestlusi saab pidada kontoritööks mõeldud Skype´s. Lisaks on mul oma isiklik töö telefoninumber ;) Võib-olla on need süsteemid igal pool tavalised ja ma pole lihtsalt "päris tööl" piisavalt olnud.

Minu töölaud.

Sain ka teada, et EMPA-s on pea iga päeva lõuna ajal mõni tasuta trenn, kuhu kõik töölised on oodatud. Näiteks teisipäeviti sulgpall, kolmapäeviti võrkpall, neljapäeviti jooga, siis jalgpall. Tundub väga mõislik ja tore, sest kui peab päev otsa teadustekste lugema, siis väikene virgutus keset päeva on kindlasti teretulnud! Loodan juba uuel nädalal kuhugi uudistama minna.

Kõigist nendest asjaoludest kombineerituna on mul jäänud töökeskkonnast väga hea ja innovatiivne mulje.

Inimesed

Seltskond on siin päris rahvusvaheline. Paljud on tulnud Saksamaalt, aga on ka Hiinast, Itaaliast, Taist, Kreekast, Poolast, Inglismaalt - igalt poolt. Töökeeleks on üldiselt inglise keel ja seda valdavad kõik väga hästi. St. Gallen on küll iseenesest Šveitsi saksakeelses piirkonnas, aga kui juba Oktoberfestil oli sakslaste dialekt päris mahlane, siis siin on see veel hullem. Minu kabinetis on kaks saksa doktoranti. Nüüd kaks päeva suhtlesin nendega veel mugavustsoonis inglise keeles, aga leppisime kokku, et järgmisest nädalast alates räägin nendega saksa keeles. Peab ikka ära kasutama head võimalust keeleõppega edasi minna.

Mõnigi töökaaslane on väidetavalt "uskumatu töökogemusega". Näiteks üks 25-aastane noormees on praegu doktorikraadi lõpetamas ning läheb MIT-sse postdokki, üks tegi oma magistrikraadi kokku neljas eri riigis, mitmed on teinud baka siin, maka seal ja nüüd on dokis kolmandas kohas jne. Uskumatu, et mind siia üldse vastu võeti. Püüan siinsest kogemusest maksimumi võtta.

Eile oli ühel ühikakaaslasel sünnipäev ning käisime suure kambaga mingis pubis. Kõik olid sõbralikud ja tundsid minu vastu huvi, nii et sellist võõrastamise efekti küll ei paista. Selles (täitsa tavalises) pubis maksis näiteks 25 cl õlu umbes 6 franki ning suur 40 cl õlu umbes 9 franki. Väga tore, et mind peod ja alkohol (eriti pärast Oktoberfesti) ei kütkesta. Šveits pole kindlasti koht, kuhu pidutsema tulla (vähemalt rahakoti kergendamise seisukohast).

Kohaliku pruulikoja õlu.

Tööülesanded

Meie projekti suureks eesmärgiks on saada sellised muldmetallide nanoosakesed, mis rakku viies seonduksid spetsiifiliste valkudega ning neid annaks vaadata mikroskoopidega, kus resolutsioon on kõigest paar nanomeetrit. Kindlasti oleks sel potentsiaali nii meditsiinis kui muudes bioloogia valdkondades. Spetsiifilsemaks ei hakka ma minema, sest ilmselt pööritate praegu oma silmi :D

Kõigepealt hakkame sünteesima nanoosakesi, siis karakteriseerime neid eri mikroskoopide ja muude masinatega ning lõpuks töötame ka rakukultuuridega. Väga põnev! 

St Gallen

St Gallen on väike linnake 700 m kõrgusel merepinnast ning elu tundub siin olevat pidevalt pilvepiiril Juba hoiatati mind, et nädalavahetuseti tuleb kindlasti linnast välja minna, sest muidu päikest ei näegi. Enne tulekut oli mul peas kujutelm, et näen pidevalt Alpide lumiseid mäenõlvi, aga reaalsuses pidavat siin olema päevi, kus udu varjab kõik paarikümne meetri kaugusel. Asi on selles, et lähedal asub suur Bodensee järv ning kogu niiskus jääb siia pidama, sest siit lõunasse minnes on mäed palju kõrgemad.

 

Märgitud Empa asubki St. Gallenis.

Mõni nädalavahetus tahan kindlasti Lichtensteinis ära käia (jah, peamiselt linnukese pärast :D ). Aga no see asub ka kriminaalselt lähedal - jalgsi ainult 35 km. See on siis ju nagu scoutsrännak ja kui muidu ei saa, siis jalgsi ikka saab! Huvipakkuvaid kohti on siin lähedal veel palju, näiteks Konstanz, kuhu kunagi vahetussemestriks õppima tahtsin minna, väike jupp Saksamaad Šveitsi sees (kaardilgi olemas, Schaffhausenist paremal), Alpid ja palju muud. Reaalsuses on siin muidugi talv, lõviosa ajast läheb asjalikele asjadele ning siinkandis reisimine on kindlasti kallis lõbu. Eks näis!

Väikese jalutuskäigu tegin kesklinnas. Leidsin huvitava vabaõhu lounge või puhkeala.

Kindlasti väikeste poiste lemmik.

Modernne puhkeala.

Loodan, et siinoldud aeg saab olema inspireeriv edasisteks ettevõtmisteks, saan palju kasulikke oskusi, kogemusi ja tutvusi, praktiseerin saksa keelt, tutvun eluga Šveitsis jne. Ideepoolest võiksin praktikaaja lõpuks paremini mõista teadlaste argipäeva ning seda, kas soovin teha doktorikraadi/jätkata teaduses või pole see minu rida.