neljapäev, 30. märts 2017

Üks KOMA KOLM miljonit

Eestlasi näeb sama harva kui langevaid tähti. Seega peaks eestlast nähes ka midagi soovima, äkki läheb täide.
Estonians are so rare. I should make a wish right now.

esmaspäev, 27. märts 2017

Göttingen

Göttingen kui selline on minu jaoks suhteliselt sarnane mõne teise linnaga, mida olen oma silmaga näinud, näiteks Tartu, Strasbourg, Turku, Uppsala ja ilmselt on neid veelgi. Ühisteks märksõnadeks on pigem suhteliselt väike elanike arv (keskmiselt 150 000), jõgi, palju jalgrattaid ja mis peamine - teatud sorti intelligentne õhustik. Göttingen oli enne ülikooli rajamist tuntud kui Hansa liitu kuuluv linn, mille peamiseks müügiartikliks oli erinevate riiete tootmine. Linnaekskursiooni käigus nägime raekojas erinevate Hansa liitu kuulunud linnade vappe ning südantsoojendavalt oli ka Reval esindatud.

Pilt on kahjuks päris kehv, aga paremalt teine on Reval vapp.


See maal leidus ka raekojas. Tudengil seljas olev särp (värvilint), käes olev rapiir ning õllekann on muidugi Tartust tulnud tudengile pilkupüüdev. Giid juhtis tähelepanu, et õllekann on strateegiliselt "Weisheit" ehk "tarkus" ees - tudengile on olulisem ikka kannus olev õlu kui teadmised.

Kui juba tollele keelekursuse poolt korraldatud ekskursioonile jutt läks, siis raekojas oli üks põnev ruum, mida ammustel aegadel nõupidamiseks kasutati. Sooja ruumi saamiseks oli nõupidamisruumi all omakorda veel üks ruum, mida hakati mõni päev enne lahtiste lõkkekolletena kütma. Kui jõudis kätte nõupidamiste aeg, siis sellel päeval kustutati suitsuhaisu vältimiseks alumises ruumis lõkked, aga nõupidamisruumi põrand oli selle aja peale mõnusalt soojaks köetud. Kui härrad tahtsid veelgi soojemat istumiskohta saada, siis võisid nad põrandal oleva luugikese avada, et soe õhk nende istumisalust soojendaks.


Luuk rohkema sooja saamiseks.

Inglise kuningas George II plaanis praegustele Saksamaa aladele rajada ülikooli. Kuigi ta oli tihedalt Hannoveriga seotud, siis otsustas ta siiski lähedalasuva Göttingeni kasuks, sest kartis noorte tudengite poolt liigset mässu ning proteste. Nii loodigi Göttingeni 1737. aastal ülikool, mis kannab praegu vastavalt nime Georg-August-Universität Göttingen. Siin on õppinud ja töötanud paljud kuulsad teadlased, muuhulgas Otto von Bismarck, Carl Friedrich Gauss, Robert Koch, vennad Grimmid, Arthur Schopenhauer, Werner Heisenberg, Peter Debye, John von Neumann, Wolfgang Pauli, Irving Langmuir (viimased on just mulle tuttavad seoses keemiaõpingutega). Eestlasedki on jõudnud siia teadust tegema, näiteks siinne keemia instituut asub baltisaksa päritolu keemiku Gustav Tammanni järgi temanimelisel tänaval. Samuti on Tallinnas sündinud füüsik Thomas Johann Seebeck teaduses olulisel kohal, olles termoelektrilise seadme avastaja (kiire temperatuuri muutmine), mida kasutatakse praegu näiteks polümeraasi ahelreaktsiooni läbiviimisel (PCR). Seebeck sai doktorikraadi Göttingenis ning huvitaval kombel on ta sündinud minu Tallinnas elukohaks olnud kodu naabermajas.

Tudengeid on siin umbes 26 000 ning administratiivseid töötajaid, õppejõude ja muid ülikooliga seotud inimesi on ligikaudu 12 000, seega ligikaudu 40 000 inimest 120 000 elanikkonnast on seotud ülikooliga.

Teises maailmasõjas linn õnneks palju kannatada ei saanud ning seega on säilinud paljud vahverk stiilis majad ning muidu kaunite nikerdustega hooned.


Linna keskpunktiks on kõnniteede ristumiskoht vanalinnas, nn naba ehk "Navel".


Naba.

Lisaks nabale on veel teinegi paik, mis lepitakse tihtipeale kohtumiskohaks. Vana raekoja ees on 1901. aastal rajatud skulptuur Gänseliesel (hanega tüdruk).


Peagi pärast skulptuuri rajamist tekkis tudengite seas komme tüdrukule suud anda ning seepärast skulptuuri otsa ronida. Muidugi tekitas see peagi naabermajade elanikele pahameelt, sest sellega kaasnes suur mürgel. Lõpuks keelustas linn tüdruku suudlemise. Nüüd on aga lubatud tüdrukule suud anda, kui kaitsed doktorikraadi. Sellisel juhul viivad sõbrad ehitud kaarikus värske doktori Gänseliesel juurde. Siis on lubatud skulptuuri otsa ronida, neiule suud anda ning talle lillekimp jätta. Räägitakse, et ilmselt on see neiu maailmas kõige enam suudeldud naisterahvas.


Kaarik värskele doktorile; juba nägin ka oma silmaga.


Kibe-kibe!

Põgus ülevaade linnakesest :) Minu meelest on siin päris vahva.

kolmapäev, 22. märts 2017

Sõnaraamat tuleb käepärast hoida

Ennustus oli õige ehk kuna minust pole midagi kuulda olnud, siis olen lihtsalt enamuse ajast saksa keelt õppinud. Sel reedel ehk vähem kui kahe päeva pärast pean tegema meie loodusainete seminaris elu esimese ettekande saksa keeles. Minu teema on vastavuses minu uurimisvaldkonnaga ehk teen umbes 20 minutilise ettekande nanoosakestest (ja ehk ka ökotoksikoloogiast) saksa keeles. Praegu pole ma sellega isegi veel algust teinud, sest iga päev on olnud nii palju muid koduseid ülesandeid ning vahepeal tahaks süüa ka osta/teha või näiteks jooksmas käia. Tavaliselt saan enda meelest ettekannetega suhteliselt mõistlikult hakkama ehk koha peal improviseerimine on täitsa loomupärane. Paraku ei ole mu saksa keel üldsegi nii hea, et ma selles keeles improviseerida suudaks (kas vaikimine läheb ka improviseerimise alla?). Praegu panustan selle ettekande puhul mõnele varem olemasoleva ettekande modifitseerimisele ja google translate abile. Keelekursus on minu jaoks vahepeal ikka päris suur katsumus olnud, sest isegi kui ma saan valdavast osast aru, mida õppejõud räägivad (ka pärastlõunases loodusteaduste loengus), siis grammatika on minu jaoks ikka täitsa uus. Kõik on uus. Minu saksa keele grammatika on piirdunud sellega, et on olemas eessõnad der, die ja das ning see on suhteliselt kõik. Kaks päeva tagasi ostsin endale saksa keele grammatika õpiku inglise keele baasil. Loodan, et selle abiga saan rohkem sotti.

Ennelõunane B1.1 kursus: esitlesime plakateid, mida me Saksamaast arvame. Pigem on selline esitlemine siiski erand. Enamasti teeme harjutusi töövihikust ja õpikust.

Juhuu, lauamäng! Muidugist grammatika õppimiseks.

Sõnade kontroll aliase moodi (paberitega on õppejõud) loodusteaduste seminaris. Pildil columbialane Rosa, mehhiklane Javier ja itaallane Michele.

Matemaatika sõnavara täiendamine. Eile tegime selliseid matemaatika ülesandeid saksa keeles, mida ma isegi eesti keeles teha ei oska (hulgateooria vms).

Tegelikult on mul mitmeid mõtteid, mida siia kirja panna, aga praegu on saksa keele õppimine võimust võtnud. Ehk kuulete peagi minu jalgrattast, mis on pidevalt kaputt ning kuna armastus käib kõhu kaudu, siis tutvustan Göttingeni sööklakultuuri ning omaalgatuslikke kokkamisüritusi. Ja ega te pole veel Göttingenistki pilte näinud.

kolmapäev, 8. märts 2017

Saksa keele intensiivkursus - Deutsch als Fremdsprache

Ohhohoo! Saksa keel.

Minu vahetussemester Göttingenis saab kõigepealt alguse kuu aega kestva saksa keele intensiivkursusega. Enamasti osalevad kursusel Erasmusega vahetussemestriks või -aastaks kohaletulnud tudengid ning kõigi saksa keele oskused on päris erinevad. Õpperühmade määramiseks korraldati meile esmaspäeval keeletest. Kuna ma olin nädalavahetusel ja ka esmaspäeval päris haige, siis minu jaoks tundus see keeletest tragikoomilisena. Näiteks pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kulus mul ainuüksi ÖÖ jooksul kuus salvrätti ehk tõusin iga kahe tunni tagant ning nuuskasid/köhisin ja kordasin seda jälle kahe tunni pärast. Esmaspäeval õigesse ruumi kohale jõudes räägiti muidugi ainult saksa keeles, juhiseid anti saksa keeles ja üldsegi on pärast esmaspäeva kõik asjad ainult saksa keeles. Hakkasime me siis ühel hetkel arvutis testi tegema ning see nägi välja umbes nii:

Lõpetage sõnad õigete tähtedega; vajalike tähtede arv on toodud sulgudes. Ehk näitelause eesti keeles oleks:
Mi(2) ni(2) on Egle Truska ja ma olen p(4) Ees(7).

Alguses olid natukene lihtsamad ülesanded, aga lõpuks läks asi päris hulluks ning kuna olen varem natukene mälumänguga tegelenud, siis mõtlesin nagu sealgi, et alati tuleb vähemalt mingi vastus anda - äkki läheb õnneks! Seega leiutasin ma täitsa uusi sõnu saksa keelde. Ehk näitelause varal:

Misa niru on Egle Truska ja ma olen pesta Eeskamures.

Pärast keeletesti oli meil väike ekskursioon ülikoolilinnakus (muidugi - saksa keeles!) ning siis juba jagatigi meid rühmadesse. Teadsin juba enne, et keelekursusega saab liituda siis, kui sa juba saksa keelt veidi oskad ehk alates tasemest A2 (Selgitus: A1 - oskad öelda tere/head aega ja veel ehk natuke midagi, siis on A2; B1-B2 on keskmine keeleoskus; C1 on päris hea ning C2 on keele puhtalt valdamine). Lootsin siiralt, et ehk ma kuidagi venitan A2 taseme välja ning äkki mind ikkagi päris koju ei saadeta, olen ju ometigi keelekursuse eest juba tasunud ja Göttingeni saabunud. Klassiruumis selgus, et olen B1.1 grupis! Oh seda üllatust! Ma polnud elus unistanud, et võiksin sellesse gruppi kuuluda. Kokku moodustati viis gruppi: A2, B1.1 (mina), B1.2, B2 ja C1. Meie päevaprogramm järgmine:

9.30-11.00 saksa keel oma keelegrupis (mul B1.1)

tee ja kohvipaus

11.30-13.00 saksa keel oma keelegrupis (mul B1.1)

14.15-15.45 saksa keel vastavalt oma erialale, näiteks loodusteadused (mina), juura, keeled vms. Siin on B1-C1 tase koos. A2 rühm õpib sel ajal algtõdesid edasi.


Igal õhtul on lisaks mõni tegevus: filmi vaatamine, sportimine, ekskursioon, matk vms. Palju on alles tulekul, nii et eks panen siia kirja, mis on toimunud.

Meie hommikuses keelegrupis on praegu ainult kuus inimest, seega on õhkkond päris paras. Minu grupis on kaks soomlast (neiu ja noormees), türgi neiu, üks prantsuse ja üks itaalia noormees. Õppejõud on noor naine ning mulle väga sümpaatne. Kogu tegevus on saksa keeles ehk kui sa mingit sõna ei tea, siis selgituse saad ikkagi saksa keeles (ära loodagi inglise keele peale!). Oleme teinud päris palju grammatika harjutusi, mis mulle on muidugi päris suur katsumus. Kuna ma ei ole otseselt koolis saksa keelt õppinud, siis seni on kogu mu keeleõpe olnud tunnetuslik ja mitte süstemaatiline. Paraku ei ole ma kibe käsi ka teiste keelte grammatikas, aga mis seal ikka. Olen otsast otsani entusiastlik, et lõpuks ometi mingitki süsteemi luua ja keel selgeks saada! Kohapeal olles on kindlasti produktiivsus päris hea. Meie grupp saab ka kõige enam koduseid ülesandeid. Kui teised ei tee kodus midagi või ainult 10min ülesandeid, siis tänaseks tegin juba vähemalt 2h koduseid ülesandeid ning pärast seda postitust hakkan ka saksa keelt õppima. Juba teeme rühmakaaslastega nalju meie vaba aja kohta ehk "Mis vaba aeg? Kas sa mõtlesid saksa keele õppimist?". Seega, kui te minust järgmise kuu jooksul ei kuule, siis ärge muretsege - minuga on kõik korras, ma õpin lihtsalt saksa keelt :)

PS: minu saksa keele iseõppimine paistab näiteks sellega välja, et ma ei teadnud sõna "Hausaufgabe" - kodune ülesanne. Mina arvasin alguses, et õppejõud räägib kodustest toimetustest (koristamine jms; "Haus"=kodu/maja). Õpilastele on see sõna ilmselt üks esimesi, mis meelde jääb :)

pühapäev, 5. märts 2017

Naljakad lood vol. 1

Göttingeni poole teel olles ehk München-Hannover lennukis pakuti joogipoolist. Tundsin end juba siis tõbisena ja valisin tee. Kuna vestlus algas saksa keeles ja tahtsin sakslasena näida, siis vastasingi tähtsa näoga, et soovin teed, aga mett ega suhkrut ei soovi. Kui aga stjuardess minult veel midagi saksa keeles küsis, siis loobusin sellestki, vastates jälle tähtsa näoga "Nein". Kui stjuardess järgmisesse ritta jõudis, siis sain aru, et ta oli mingeid tasuta snäkke pakkunud, millest mina siis tähtsa näoga loobusin... Vist peab valima, millal sakslast mängida. Ehk tagasilennul olen juba targem.


Täna käisin ühiselamu lähedal jalutamas ja esialgu ei riivanud silma mitte sildi põhjustaja, vaid silt ise. Väga stiilne probleemile lähenemine. Samas ei kujuta ma ette, et käiksin linna peal ringi, sildikesed taskus ootamas.
Vabandan kõigi ees, kes hetkel toiduga kokku puutuvad. Edaspidi vast selliseid pilte ei postita.

Eluolu

Göttingeni saabusin strateegiliselt neljapäeva õhtul, et vajadusel saaks reedel juba mingeid asju ajada ning nädalavahetusel rahulikult sisse elada. Õnneks ootaski mind bussijaamas Svenja, kes mind uude koju juhatas. Päeval oli ta juba võtmed ära toonud, nii et sellega läks kõik hästi. Kindlasti põlete uudishimust, kus ma siis nüüd õigupoolest elan?


Selline on minu tagasihoidlik kodu järgmiseks pooleks aastaks

Olgu, väike nali. Tegelikult elan hoopis hubasemas kohas.


Selliseid majakesi on siin päris palju, kokku kutsutakse seda Studentendorf - tudengiküla. Minu koduke asub Göttingeni kesklinnast ja ülikooli kompleksist umbes kahe kilomeetri kaugusel väikese mäekese jalamil. Mulle see asukoht sobib, sest minu toa aknast paistab isegi natukene mägesid. Kohalikele pole need muidugi midagi, aga labidaga löödud Eestimaalt tulles kosutavad hinge juba sellisedki künkad. Minu majapooles on kokku 12 tuba, kus igas on üks elanik. Majal on kaks korrust, mina olen ülemisel.

Minu toa uks on pildil paokil
Vasakult läheb trepp üles minu tuppa ja toa all asub ühisruum, paremale jääb üks vannitubadest

Esikus on ka minu isiklik postkast, kuhu võite mulle kirju saata

Kamba peale jagame kahte vannituba/WC-d


ning ühte ühisruumi ja kööginurka koos kõige vajalikuga. Õnneks ma siiski potti-panni kotti ei surunud - siin on neid piisavalt.


Kõigil on üks lukustatav kapp kuivainetele.
Kaart tähistab muidugi seda, kust selle maja elanikud pärit on. Juba sain ühele Hiina tüdrukule selgitada, kus Eesti asub.

Ning viimaks - minu tuba





Minu meelest on see päris hea variant, et vähemasti kraanikauss on siiski toas. Saab hambapesu ja teevee juba toast kätte. Ühisruumi peame ise korras hoidma (semestri alguses pidime ülesanded elanike vahel ära jagama), aga koridorid ja vannitoa-WC koristab koristaja. Jumal tänatud! Kogu elamise eest pean maksma 200€/kuus. Selle sees on siis kommunaalid, internet ja üür ehk minu meelest päris hea kaup. Esialgu hoiatati igal pool, et tehku ma avaldus ühiselamusse saamiseks võimalikult vara, sest kohti on väga vähe saadaval. Minu õudusunenägu oligi see, et pean hakkama viimasel hetkel eraturult koos jubeda bürokraatia ja üüratute hindadega elukohta otsima. Läks õnneks!

reede, 3. märts 2017

Teel

Põhikooliajast saadik on mind vallanud soov minna välismaale mõneks ajaks õppima. Küll soovisin minna YFU-ga Lõuna-Ameerikasse, Taani ülikooli, Prantsuse Guajaanasse loomadega tegelema ning USA-sse raamatuid müüma/lapsehoidjaks. Plaane on olnud seinast seina ja paraku tuleb tõdeda, et ükski neist projektidest pole senini käima läinud. Iga asi on muidugi millekski hea ja eks siis olen selle arvelt muude asjadega tegelenud.
Kui päris aus olla, siis esialgu soovisin minna vahetussemestriks kas Prantsusmaale või Sloveeniasse, aga tuli välja, et praeguste ülikoolidevaheliste lepingute puhul oleksin pidanud nende riigikeeli oskama, näiteks Prantsusmaa ülikoolide kodulehtedel oli kirjas "rangelt soovituslik". Hea küll. Kuna saksa keelega olen ennegi mõningal määral kokku puutunud, seda põhikoolis veidi huviringis õppides ning mööda Saksamaad ja Austriat ringi hääletades, siis tundus ka Saksamaa päris hea valik ning seda just keeleõppe seisukohalt, kuigi õppekeel saab olema inglise keel. Samuti pidavat olema Georg-August-Universität Göttingen ajalooliselt oluline kool, sest selle ülikooliga on olnud seotud üle neljakümne erineva nobelisti. Lisaks pidavat Göttingen meenutama tudengilinna Tartut. Pärast pikki ja väga vaevalisi kirjavahetusi vähemalt kuue erineva inimesega (kusjuures samal teemal) olen ülikoolilt siiski kinnituskirja kätte saanud ja nüüd jääb üle ainult kohale jõuda. Kusjuures seda postitust alustasin Müncheni lennujaamas, täiendan Hannoveris ja ilmselt päris valmis saab Göttingenis.

Hannoveri lennujaamas rongist maha jäädes uut rongi ootamas

Enne Saksamaale teele asumist olin kaks nädalat Prantsusmaal Bordeaux kandis ühel kursusel, millest teen võib-olla eraldi postituse. Prantsusmaalt tagasi jõudes oli mul aga ainult kaks ja pool päeva, et kott lahti pakkida, koju minna isa sünnipäeva tähistama, Tallinna korter tühjaks kraamida ning Saksamaale mineku kott kokku pakkida. Enne Prantsusmaale minekut oli mul neli eri hunnikut: Saksamaale, Prantsusmaale, ära viia, korterisse jätta. Eile päriselt kotti kokku panema hakates oli illusioon kaasa võtta muuhulgas hommikumantel, kingad, oma tekk, saumikser, pott, taldrik... – mis te pakute, mis neist tegelikult kotti kaasa sai? Tuleb välja, et 23+8 kg pagasit ei olegi nii palju, eriti kui tahta kaasa võtta Eesti komme, vana Tallinnat, kama jne. Eks siis tuleb kohale jõudes olukord ära hinnata ning tõenäoliselt tuleb üht-teist minna poest ostma. Eesti kraami ju poest ei saa ning seepärast olid need kaasavõtmisel eelistatud :)

Mis mind on ees ootamas või mis arvan, et mind on ees ootamas? Kõigepealt ootab mind loodetavasti Göttingeni bussijaamas exchange buddy ehk tugiõpilane Svenja, ühekohaline ühikatuba, esmaspäeval saksa keele intensiivkursuse tasemetest, et ennast järgnevaks keeleõppekuuks määratleda (A2 oleks mu meelest päris hea :D), vähemalt 15 EAP eest õppeaineid keemia ja bioloogia teaduskondades, bürokraatia ning muidugi X-faktor kõike muud.