Göttingen

Göttingen kui selline on minu jaoks suhteliselt sarnane mõne teise linnaga, mida olen oma silmaga näinud, näiteks Tartu, Strasbourg, Turku, Uppsala ja ilmselt on neid veelgi. Ühisteks märksõnadeks on pigem suhteliselt väike elanike arv (keskmiselt 150 000), jõgi, palju jalgrattaid ja mis peamine - teatud sorti intelligentne õhustik. Göttingen oli enne ülikooli rajamist tuntud kui Hansa liitu kuuluv linn, mille peamiseks müügiartikliks oli erinevate riiete tootmine. Linnaekskursiooni käigus nägime raekojas erinevate Hansa liitu kuulunud linnade vappe ning südantsoojendavalt oli ka Reval esindatud.

Pilt on kahjuks päris kehv, aga paremalt teine on Reval vapp.

See maal leidus ka raekojas. Tudengil seljas olev särp (värvilint), käes olev rapiir ning õllekann on muidugi Tartust tulnud tudengile pilkupüüdev. Giid juhtis tähelepanu, et õllekann on strateegiliselt "Weisheit" ehk "tarkus" ees - tudengile on olulisem ikka kannus olev õlu kui teadmised.

Kui juba tollele keelekursuse poolt korraldatud ekskursioonile jutt läks, siis raekojas oli üks põnev ruum, mida ammustel aegadel nõupidamiseks kasutati. Sooja ruumi saamiseks oli nõupidamisruumi all omakorda veel üks ruum, mida hakati mõni päev enne lahtiste lõkkekolletena kütma. Kui jõudis kätte nõupidamiste aeg, siis sellel päeval kustutati suitsuhaisu vältimiseks alumises ruumis lõkked, aga nõupidamisruumi põrand oli selle aja peale mõnusalt soojaks köetud. Kui härrad tahtsid veelgi soojemat istumiskohta saada, siis võisid nad põrandal oleva luugikese avada, et soe õhk nende istumisalust soojendaks.

Luuk rohkema sooja saamiseks.

Inglise kuningas George II plaanis praegustele Saksamaa aladele rajada ülikooli. Kuigi ta oli tihedalt Hannoveriga seotud, siis otsustas ta siiski lähedalasuva Göttingeni kasuks, sest kartis noorte tudengite poolt liigset mässu ning proteste. Nii loodigi Göttingeni 1737. aastal ülikool, mis kannab praegu vastavalt nime Georg-August-Universität Göttingen. Siin on õppinud ja töötanud paljud kuulsad teadlased, muuhulgas Otto von Bismarck, Carl Friedrich Gauss, Robert Koch, vennad Grimmid, Arthur Schopenhauer, Werner Heisenberg, Peter Debye, John von Neumann, Wolfgang Pauli, Irving Langmuir (viimased on just mulle tuttavad seoses keemiaõpingutega). Eestlasedki on jõudnud siia teadust tegema, näiteks siinne keemia instituut asub baltisaksa päritolu keemiku Gustav Tammanni järgi temanimelisel tänaval. Samuti on Tallinnas sündinud füüsik Thomas Johann Seebeck teaduses olulisel kohal, olles termoelektrilise seadme avastaja (kiire temperatuuri muutmine), mida kasutatakse praegu näiteks polümeraasi ahelreaktsiooni läbiviimisel (PCR). Seebeck sai doktorikraadi Göttingenis ning huvitaval kombel on ta sündinud minu Tallinnas elukohaks olnud kodu naabermajas.

Tudengeid on siin umbes 26 000 ning administratiivseid töötajaid, õppejõude ja muid ülikooliga seotud inimesi on ligikaudu 12 000, seega ligikaudu 40 000 inimest 120 000 elanikkonnast on seotud ülikooliga.

Teises maailmasõjas linn õnneks palju kannatada ei saanud ning seega on säilinud paljud vahverk stiilis majad ning muidu kaunite nikerdustega hooned.

Linna keskpunktiks on kõnniteede ristumiskoht vanalinnas, nn naba ehk "Navel".

Naba.

Lisaks nabale on veel teinegi paik, mis lepitakse tihtipeale kohtumiskohaks. Vana raekoja ees on 1901. aastal rajatud skulptuur Gänseliesel (hanega tüdruk).

Peagi pärast skulptuuri rajamist tekkis tudengite seas komme tüdrukule suud anda ning seepärast skulptuuri otsa ronida. Muidugi tekitas see peagi naabermajade elanikele pahameelt, sest sellega kaasnes suur mürgel. Lõpuks keelustas linn tüdruku suudlemise. Nüüd on aga lubatud tüdrukule suud anda, kui kaitsed doktorikraadi. Sellisel juhul viivad sõbrad ehitud kaarikus värske doktori Gänseliesel juurde. Siis on lubatud skulptuuri otsa ronida, neiule suud anda ning talle lillekimp jätta. Räägitakse, et ilmselt on see neiu maailmas kõige enam suudeldud naisterahvas.

Kaarik värskele doktorile; juba nägin ka oma silmaga.

Kibe-kibe!

Põgus ülevaade linnakesest :) Minu meelest on siin päris vahva.