Ühikasse saabuvad mitu hiinlast, kes hakkavad ennast aprillikuiseks Zürichis toimuvaks maratoniks registreerima. Ühikakaaslane Han küsib, kas ma ka tulen. "Mis ma ikka selleks Zürichisse pean tulema, ma olen juba selle aja peale Eestis," vastan mina. Han vastu: "Nojah, Eesti on ju nii väike, et sa saad maratoni joostes pool riiki läbi joosta."
Tõsi ta ju ole.
_____________________________________________________________________________
Vahemärkusena pean ütlema, et mulle on viimasel ajal kohalike vestlusest silma jäänud First World Problems ehk Esimese Maailma probleemid. Majahaldur ütles juba esimesel päeval, et tema näiteks ei viitsi ainult nädalaks Kariibidele või muusse sellisesse kohta sõita, sest nädalaga ei näe midagi (mitte et raha oleks probleem). Laborisse üsna hetkeemotsioonide ajel ostetud tahvelarvuti on liiga aeglane (mitte et seda tegelikult üldsegi vaja läheks). Paar tundi rongis on täiesti piin (kuigi taustal on ilusad mäed ning rong on täpne ja mugav ning ühendused on head). Minu jaoks maitsvad croissantid panevad teisi mõtlema, kust küll paremaid saaks.
Võib-olla pean rohkem näiteid leidma, aga vahepeal on küll tunne, et no millest me räägime. Eks muidugi igaühe probleemid on nende jaoks kõige suuremad ning kui kohv pole õigel temperatuuril, siis eks see ole kah omamoodi mure. Veider lihtsalt neid teemasid kõrvalt kuulata. Ja siis on kusagil Marokos isehakanud kool, kus noored püüavad koolist väljalangenutele lugemist õpetada ning vaevlevad iga kuu, et oma "koha" st kooli (isetehtud mööbel, prussakad jooksevad ringi, puhta vee võimalused on olematud) eest üüri maksta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar