Pikka aega kodust eemal olles tuleb vahepeal tegeleda ka sellise murega nagu koduigatsus. Kõige märkavamalt on see mind tabanud kolmel korral.
Esimest korda igatsesin tuntavalt mahajäänut volbripidustuste ajal 30. aprillil. Korporantidele on see suurim pidu aastas ning kogu Tartu elab täiel rinnal oma nooruses. Sel aastal jätsin minemata ning nii mina kui ka Soome neiu Heidi olime mõlemad tol ajal koos nukrad, sest ka Soomes tähistatakse Vappu´t. Olime küll rõõmsad koosveedetud nädalavahetuse üle Bremenis ja Wolfsburgis, aga nukker oli ikka. Laulsin omaette tudengilaule, mis päris kindlapeale ka Tartus kõlasid.
Mai esimesel nädalavahetusel seiklesin ringi Saksamaa edelaosas, kuhu esialgu Euroopa Keskpanga ürituse tõttu läksin. Üldiselt pole siin koduigatsuseks aega, sest veedan tihti aega sõpradega, teen trenni, õpin, olen koolis või muud säärast. Tol nädalavahetusel kõndisin ma üksi Heidelbergi lossi juures, mis oli kahtlemata väga tore paik, aga sees siiski kripeldas. Minu vanaema õuel on suur kastanipuu ning nii meenutasid ka Heidelbergi lossipargis õitsenud kastanid vanaema kodu. Üksinda ringi kõndides läksid ka mõtted rohkem uitama ja nii tuligi suurem koduigatsus.
No ja siis on veel tänane päev ja üldsegi see nädalavahetus... Sel nädalavahetusel oli teadugipoolest laulu- ja tantsupidu "Mina jään". Mõtlesin muidugi varakult, kas sõidan selleks nädalavahetuseks Eestisse (ka emal oli sünnipäev ja heal sõbrannal), aga kuna kaks nädalavahetust tagasi juba olin Eestis imearmsas sõprade pulmas, siis ei hakanud nüüd jälle Eestisse minema. Nii pikalt järjest ma aga koolist ka puududa ei tahtnud. Seega siis jälgisin täna näiteks laulupidu otseülekandest. Panin selle tööle ning avastasin, et üsna pea peaksid lavale minema neidudekoorid, kus minagi ju laulma pidin. Võtsin telefoni ja kõrvaklapid trenni kaasa ning samal ajal kui masina peal trenni tegin, siis vaatasin otseülekannet ning maigutasin laule kaasa, endal silmanurgad veidi niisked.
Tuleb muidugi tänulik olla, et on, mida üldse igatseda ja tunnen rõõmu, et teistel on Eestis nii palju rõõmustamisväärset. Paraku on ju edasi-tagasi sõitmine nii aja- kui ka rahakulukas ning seepärast olen jätnud minemata. Samuti olen arvanud, et mitte igaks sündmuseks Eestisse tagasisõitmine käib vahetussemestri juurde. Eks jään ootama uut volbrit ning suurt laulu- ja tantsupidu aastal 2019 - mis muud.
*Kirjutan postitust ning samal ajal joon koduaiast toodud piparmünditeed, vanaema kootud villased sokid jalas.*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar