Möödunud nädala alguses avastasin, et mu ratta esimene kumm on tühjemaks läinud. Panin õhku juurde ja lootsin, et peab pikemat aega vastu. Muidugist mitte ning juba järgmine päev pidin kummi uuesti pumpama. Neljapäeva hommikul oli rehv juba kolmandat korda nädala jooksul täitsa tühjaks saanud, nii et hommikul loengusse minnes tegin sellise triki, et jalutasin, ratas käekõrval, suruõhuni, lasin kummi õhku täis ning kimasin loengusse. Pärast loengut oli rehv jälle tühi. Selge see, et niimoodi ei saanud asi jätkuda. Õhtul viisin oma ratta jälle parandusse. Seekord olin kaval ning lukustasin ratta tagumise rehvi ning raamiga, et rattaid rentinud mees (nimetagem edaspidi Rattamees) saaks ise ratta kallal toimetada ning et ma ei peaks kõrval seisma ja ootama.
Tundus päris tore, et ratas paraneb imekombel ning ei pidanud seekord kõrval passima. Laupäeva õhtupoolikul sain aega jälle rattale järgi minna. Juhuse kombel oli Rattamees samal ajal oma maja ees teisi rattaid parandamas. Vahetasin Rattamehega paar viisakust ning olin üsna positiivselt meelestatud, et saingi uue esirehviga ratta kätte. Ratta selga istudes käis nagu filmis "Pssssss..." ja kuulsin, kuidas tagurehv just katki läks. Uskumatu... Rattamees lubas siis tagarehvi ruttu ära vahetada, seni kuni ma poes käin. Kui tagasi jõudsin, siis tuli välja, et tagumisel rattal on ka välimine rehv puruks lisaks siserehvile ning ratta parandamine võtab seekord aega. Küsisin seni asenduseks uut ratast, mis muidugi tuli välja - oli veel hullem. Olgu peale, et see oli meestejalgratas, aga käiguvahetajaga olid mingid probleemid, seega vändata oli päris võimatu, sest ratas kogu aeg "vahetas käike", aga tegelikult ükski käik sisse ei läinud. Olin pärast kahte kilomeetrit kojusõitu päris läbi sellest pingelisest sõidust.
Eile andsin asendusratta tagasi ning sain uute rehvidega vana "hea" jalgratta uuesti oma käsutusse. Bemmil on nüüd uued kummid, aga paranduses käies on midagi jälle käiguvahetajaga juhtunud. Nüüd teeb minu vana ratas umbes samamoodi nende käikudega nagu asendusratas ehk vahepeal pedaalid lihtsalt liiguvad, aga ketti nad edasi ei tõmba. Pidurdama tuleb ka igaks juhuks tükk aega varem hakata, sest pedaalidega pidurdamine on jälle pooltuksis ning käsipidur hakib imelikult ja see on väga ebamugav.
Enne võtsin seda rattamuret tragöödiana, aga nüüd on see lausa koomiliseks muutunud.
-----------------------
Just tulime siiski katkisi rattaid trotsides soomlaste Heidi ja Rikuga väikselt rattaseikluselt ning avastasime veidi ümberkaudset. Järgmine kord püüame varem startida, et liiga pimedasse ei jääks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar