esmaspäev, 22. mai 2017

Diemarden

Maamunal on selline armas koht nimega Diemarden.


See asub umbes seitse kilomeetrit Göttingenist lõunas, kus elab minuga samal keelekursusel olnud Itaaliast pärit noormees Michele ühes kommuunilaadses majas. Seal elavad koos mitu põllumajanduse tudengit, mahefarmi pidav paar ning noor ema koos oma kuueaastase tütrega. Kaasaarvatud tänasega olen seal nüüd kolm korda käinud ning tegu on väga mõnusa kohaga, mida külastada - eritigi, kui on keegi ees ootamas. Talus on kukki, kanu, tibud, haned, mesilastarud ning näiteks ka Sauerkraut ehk kapsapott nurgas mulksumas, kuna neile meeldib ise oma toite valmistada. Loo lõpus saate teada, kes seal veel elavad :D 



Esimesel korral läksime sinna ratastega mööda maagilist väikest teed jõekaldal, kus oli ees ootamas pitsaõhtu. Pererahvas (nimetagem neid elanikke nii) ning teised külalised olid kogunenud suure laua ümber ning leivaahjus hakkasid järjest valmima erinevad pitsad.



Kuna kõik rääkisid laua ümber saksa keeles, siis mina ja soome neiu Heidi üritasime terve aja aru saada, millest jutt käib. Enne ja pärast seda on veelgi olnud olukordi, kus seltskonnas enamus räägivad saksa keeles ning siis olen püüdnud kõigest väest pingutada, et jutust aru saada. Ajapikku on olukord muidugi paremaks läinud, aga tihti on ikkagi selline tunne, et ohjah, seda sõna olen kuulnud küll, aga tähendust enam ei mäleta. Üldiselt on sellised olukorrad pigem siiski motiveerivad. Nüüd on juba pigem selline tunne, et laias laastus saan ikkagi jutust aru, aga endal on suures seltskonnas saksa keele rääkimine ikkagi kusagil sulu taga kinni.

Järgmisel korral läksime Diemardenisse juba bussiga, sest kõigil meil minejatel ei olnud jalgrattaid. Sedapuhku läksime spetsiaalselt Itaalia kokkamisõhtule/-lõunale. Nimelt üsna keelekursuse alguses tekkis meil idee, et võiksime väikse seltskonnaga teha oma rahvusköögi kokkamisõhtuid. Sel moel saame teiste kultuure ja toitu paremini tundma õppida. Esimesena oligi tegelikult Eesti kokkamisõhtu, siis Itaalia, Soome ning sel neljapäeval oli Mehhiko kokkamisõhtu ning juba täna sõime Saksa sööke. Itaalia lõunal sõime omatehtud pastaga lasanjet (vahepealsed kihid).

Omatehtud lasanje

Javier, Michele ja Heidi


Pärast lõunat laenasime pererahvalt rattaid ning kimasime vaatama kitsi, mida majas elav paar kasvatab. Naljakas oli see, kui Javier tahtis rattaga natuke kiiremini ees ära sõita ning Michele ütles talle, et ta pööraks ära esimesest teeotsast vasakule. Javier aga nautis niiväga rattasõitu, et kihutas suure hooga teeotsast mööda muudkui aga edasi, nii et tuli takus. Kuna Javier oleks vist maailma otsa välja kihutanud suure hooga, siis pidi Michele, kelle pakiraamil istus Heidi, Javieri kinni püüdma ja tagasi kutsuma. Ilmselt oli Javier nii vaimustuses põldudest ja õhtusest loodusest, et ei hoolinud valest või õigest teest - peasi, et sõita saaks :)
Kitsedele saime ise porkse ja leiba anda. Ilmselt olete seal tehtud pilti juba näinud, aga panen selle siia ikkagi uuesti :)


Täna käisime Diemardenis kolmandat korda, et süüa üks saksapärane lõuna. Menüüs oli mõnusalt praetud kartulid, mis olid koduse mekiga ehk parajalt rasvased ja krõbedad, ning eriti huvitav roog Hamburgist: Birnen, Bohnen und Speck ehk kokku said ühes pajas pirnid, oad ning peekon. Üllatavalt maitsev ning huvitav kombinatsioon! Kõrvale jõime musta leedri õitest tehtud mahla.
Pildil on isegi näha suur tükk pehmet pirni ning ube. Nämma.

Pärast pearooga pakkisime pillid kotti ning sõitsime parajalt retro autoga lähedalasuva järve äärde, et süüa ka saksa magustoitu. Istusime imearmsa prantsuse neiu Sophiega auto taga kastis.

Nime ma kahjuks ei tea, aga igatahes tuli magustoidu valmimiseks esiteks keeta tainast mingisuguse riide sees, kuni see kõvaks muutub. Valminud kooki tuleb süüa kirsikompotiga, mida on tulel kaneelikoortega keedetud, lisaks juurde tärklist. Üllatavalt tore kombinatsioon, mille peale ise ei tulekski!

Selle riide sees kees tainas.

All paremal koogiviilud ja kaneelimaitseline kirsikompott.

Lubasin postituse lõpus rääkida, kes veel seal majas üllatuslikult elavad. Mainisin, et seal on ka üks krutskeid täis kuueaastane plika Eltske. Häbelik ta küll ei ole ehk juba uksest sisse astudes hakkab ta sinu otsas turnima, kõditama, sülle ronima ning muidu kiusama ja eputama. Iseenesest on ta väga rõõmus ja tore, mitte kiuslikult paha ning kuna olen siin olles oma krutskeid täis vennast ja õepojast puudust tundnud, siis on päris tore selle piigaga jageleda. Muidugi räägib ta ainult saksa keeles, nii et siis on tore temaga keelt ka harjutada. Täna kutsus ta mind endaga kaasa oma tuppa, et midagi näidata. Üles tuppa jõudes nägin mingit akvaariumilaadset klaasist anumat koos heinatuustide ja muu säärasega. Uurisin, et kes seal siis elab ning siis võttis Eltske välja kolm rohutirtsu/rohukõrre moodi olevat putukat (inglise keeles vist stick bug).
Mulle sellised ootamatud üllatused väga ei meeldi ning panin sealt toast plehku. Eltskele oli see muidugi jube põnev, et ma kardan ning hakkas mind koos selle putukaga taga ajama. Kui ma nägin ja kuulsin, et ta tõesti ajabki mind taga, siis kõigepealt karjatasin ning jooksin paljajalu mööda õuet, peenarde vahelt ja jumal teab kust uue tiiruga majja tagasi, Eltske, putukas käes, mind naerdes taga ajamas. Uue tiiruga majja jõudes õnneks keegi ütles talle miskit saksa keeles, et ta mind selle käpekaga (pere släng sõnadest putukas+kärbes) taga ei ajaks. Oh jummel küll, oli see vast jooks :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar