Brezel ja valged vorstid...

... just neid sõime koos tartlase Eveliniga pühapäeval hommikusöögiks, sest nii on Baierimaal (Lõuna-Saksamaal) kohane.
Nagu lubatud, sõitsin ma neljapäeval mõnisada kilomeetrit lõuna poole Münchenisse, et Evelinile külla minna. Täpsemalt öeldes elab ta natukene Münchenist väljas, väiksemas Elva suuruses linnas nimega Freising, kust on praeguseks maailma vanima õlle pruulimine alguse saanud. Esialgu mõtlesin omaette: "Vaene Evelin, ei elagi linnas sees...", aga ma eksisin. Freising oli väga maaililine linnakene ning elamiseks on selline koht minu meelest isegi parem kui suurlinn München.
Neljapäeva õhtul panime ilmaennustuse järgi kiirelt paika, et läheme juba reedel Alpide algusesse matkama ning jääme ka sinnakanti ööseks, et järgmisel päeval matkarajale lähedalasuvat vabaõhumuuseumit külastada.
Baierimaal nagu ka mõnes teises liiduriigis saab osta tolle liiduriigi päevapileti (mis võib olla punktist A punkti B pileti asemel hulga odavam), millega saab kasutada kõiki ühistranspordiliike päeva jooksul piiramatult. Kusjuures pileti hind muutub kambapeale ostes aina odavamaks. Olime oma ostuga päris rahul, kuni rongi tulnud kontrolör ütles, et oleme ostnud vale pileti - "Meil on alati selle piletiga probleeme" - ning pidime esialgu kahepeale ostetud 26€ asemel veel 31€ maksma nö õige pileti eest. Kohe pärast meid kuulsime kontrolöri sama probleemi järgmisele inimesele seletamas. Saksamaal paistab olevat miljon erinevat rongifirmat, piletiputkasid, valideerimissüsteeme ning piletiostuvõimalusi. Täiesti võimatuna näib neid kõiki asju endale selgeks teha. Ning kusjuures, Müncheni ühistranspordi päevapilet maksab 12€, Tallinnas nt 3€ ehk transport on siinkandis ikkagi päris kallis lõbu.

Matkarajale jõudes olid mäed inimestest kihamas, kes kõik endale pühadeks aktiivset tegevust otsisid. Meie alguspunkt oli merest 802 meetri kõrgusel ning esmalt vallutasime u 1600 m kõrguse mäetipu. Seejärel hakkasime mööda mäeharja kulgevat matkaradapidi teise mäe suunas vantsima, mis oli juba 1790 m.

Vallutasime Herzogstand ja Heimgarten mäetipud

Ilm oli matkamiseks iseenesest sobiv (ei liiga soe ega külm), aga viimased 100 meetrit oli nähtavus siiski olematu ning jäime kõige ilusamast vaatest mägedele paraku ilma. Mäeharjal oli küll vinge matkata ning olen alati tahtnud sellist rada läbida. Mäeseljakud olid veel lumised ning tipus näitas natuke üle null kraadi. Kuna me kiirustasime bussi peale, siis tuli teise mäe vallutamine aja peale ette võtta. Risk tasus end ära ehk saime põneva raja osaliseks ning pärast 16 kilomeetri läbimist mägedes oli meil aega isegi postkaarte suveniiriks osta. Bussijaamas bussi oodates saime teisi matkalisi lõbustada, kui me seal oma väsinud lihaseid venitasime. Ka kolm päeva hiljem olid veel jalad mägimatkast valusad... Lubasime mõlemad rohkem trenni teha, et end uuteks vallutusteks paremini ette valmistada.

Kuna oleme Eveliniga mõlemad samast korporatsioonist, siis vahepeal tegime korbinalju (tekstidega pildid).

Laupäeval külastasime vabaõhumuuseumit ehk suurele maa-alale oli kokku toodud ligi 60 eri hoonet Baierimaalt. Nelja euro eest oli avastamist rohkem kui küll! 

Kangasteljed! Möödunud jaanuaris kudusid õde ja vanaema vaipa ja nüüd on iga kord soe tunne kangastelgi näha.

Tagasiteel hääletasime mõnikümmend kilomeetrit tagasi Münchenisse, kus sain esimest Baierimaa rooga maitsta - Käsespätzle, mis meenutas natukene pelmeene koos juustu ja praesibulaga (ingliskeelne vaste oleks juustunuudlid).

Pühapäeva hommikut alustasime ka Baierimaa söögiga: brezel (keerusai), valged vorstid ja kohalik õlu.

Pühapäeval sõitsime rongiga jälle Münchenisse, kus käisime nn tasuta linnaekskursioonil: giidile annad raha pärast ekskursiooni vastavalt sellele, kui palju arvad selle raha väärt olevat. Nii saab ka linnast kiiresti hea ülevaate, sest umbes kahe tunni jooksul kuuleb ära olulisemad faktid linna kohta ning muidugi näeb põnevaid kohti jne. Minu jaoks olid enne Saksamaale õppimatulekut kõik linnad omavahel segamini: kusagil tehakse martsipani, kuskil on autotehased, siis Oktoberfest jne, aga nö nime ja nägu omavahel kokku pole väga hästi suutnud panna. Nüüd sai aga küll selgeks, et Oktoberfest toimub Münchenis. Nimelt aastal 1810 abiellusid kuningas Ludwig I ja printsess Theresa ning pidasid maha nii vägeva pulmapeo, et järgmisel aastal taheti seda pidu korrata. Ja järgmine aasta ka. Ja ka sellest järgmine. Sel aastal saab olema 184. Oktoberfest (vahepealsetel sõja-aastatel pidu ei peetud). Linnas ringi käies oli näha, et õlu on sealkandis küll kulda väärt ja olulisel kohal. Väga põnev, sest veebruaris Bordeaux´s olles nägin, kui suur võib olla veini osatähtsus piirkonna arenguloos.

Nii palju siis vast Baierimaast. Mulle seal igatahes väga meeldis. Esiteks naudin ma mägedes käimist, tugevad traditsioonid on toredad ning seltskond oli ka priima. Sealkandis võiks ka couchsurfida, et veelgi kohalike inimeste käest lugusid kuulda jne. Väidetavalt pidavat enamus saksapäraseid sööke ja kombeid tulema just Baierimaalt. Ootan põnevusega, millal jälle seda kanti külastada saan.

--------------------------------------

Praeguseks on kool ka alanud. Võtan selliseid aineid:

• neurobioloogia
• viroloogia põhikursus
• loodusühendite keemia
• saksa keele grammatika B1

Ained tunduvad olevat päris mõistlikud. Tunniplaani järgi on mul ained E-N õhtutel ning E ja N ka hommikul. Nädala sees tuleb kindlasti hakata korralikult õppima, et nädalavahetustel saaks ümberkaudu ringi uudistada. Saksa keele õppimiseks on mul nüüd ka nii mitu õpikut ja keeleprogrammi, et lihtsalt tuleb jälle õppima hakata. Võib-olla oli keelekursus liiga intensiivne, aga nüüd ei ole ma viimase kahe nädala jooksul väga palju keeleõppele paraku pühendunud. Samas kui on olnud situatsioone, kus on vaja saksa keeles rääkida, siis asi hakkab siiski aina loomulikumalt välja tulema ning enam ei ole nii suurt hirmu keelt praktiseerides. Hakkasin ka "Bayern 3" raadiojaama kuulama. Õnneks on mul õppeained ikkagi inglise keeles. Osad võtavad siin kursusi saksa keeles ning neil paistab ikkagi päris raske olevat, isegi kui nad juba enne B2-C1 tasemel keelt oskasid. Isegi inglise keeles loengu kuulamine nõuab veidi suuremat pingutust kui oma emakeeles loengu kuulamine, rääkimata siis veel keerulisest saksa keelest.

Homme plaanime minna Alam-Saksi piirkonda üheks päevaks avastama ning järgmisel nädalal läheme võib-olla kuhugi veidi kaugemale, sest esmaspäev on ka vaba. Kuna ma volbriks seekord Eestisse siiski ei tule, siis ma tahan hirmsasti kohalikku volbriööd näha ning püüan ka teisi veenda, et see on meil vaja ära näha. 

Järgmine kord kirjutan ilmselt juba peagi. Olge rõõmsad!