neljapäev, 30. november 2017

Šokolaad, juust ja suusk

Laboriellu sisseelamiseks olen saanud üle päeva mõne instrueerimise. Mõnes mõttes on see tüütu, sest ka näiteks jäämasina kasutamiseks peaks väidetavalt enne instrueerimise saama, aga samas on see hea kah, sest siis tead täpselt inimest, kellelt nõu küsida ning kui masin vaba, oled täiesti legaalne seda kasutama. Kõik need instrueerimised ja ka laboriga harjumine võtavad aega. Üks päev tahtsin katset teha ning teadsin täpselt, mida tegema pean, aga lihtsalt ei leidnud vajalikke kemikaale, kolbe ja muud säärast üles. Kolmel korrusel on umbes saja meetri pikkuselt laboreid ning katsu siis meelde jätta, kuhu miski asi sai, mida keegi korra näitas. Õnneks või kahjuks tuleb välja, et ka kuid ning aastaid nendes laborites töötanud inimesed otsivad asju taga. Kui töötajaid on palju, siis ka asjad rändavad kiiremini. Tegelikult on aga siiski asjad minu arvates päris hästi ordnungis.

Jõuluüritus
Jõudsin siia vist muidu õigel ajal, sest sain oma sünnipäeva puhul Empa´lt suure saunalina (igal aastal kink vahetub, mida töötajad saavad). 
Õigel ajal õiges kohas

Samuti oli meil möödunud neljapäeval töörühma (u 20 inimest) jõuluüritus. Väidetavalt sain parima osa Šveitsi asjadest ühe päevaga: šokolaadi ja juustu. Esmalt käisime Maestrani Chokolarium´is. See on hiiglama vana šokolaadivabrik täitsa St Galleni lähedal. Saime teha oma šokolaadist jõuluvana. Vot see oli alles magus töö! Siis oli väga kihvt ekskursioon kõigepealt šokolaadi valmimise ja kogu protsessi kohta. Üks osa ekskursioonist kulges läbi klaastunneli üle tootmisosakonna, seega sai ise kogu protsessi ülevalt jälgida. Terve aja oli suu magus ning sain oma tolle päeva esimese söögi üledoosi.

 Super šokolaaditehas
Kui oled šokolaadi söömisest väsinud...


 Meistriteose valmimine



Järgmine söögi üledoos järgnes restoranis nimega Forsters Fondue Beizli. Minul polnud aimugi, mis või kes see imeloom fondüü täpselt on. Lauda toodi suur pott sulajuustu ja saiakuubikuid. Mõtlesin, et see pott on neljale jagamiseks, aga kõik see oli mulle! Sõin siis ära ilmselt umbes 300 grammi juustu + saia, igatahes tundus seda väga palju olevat. No ja ega sellega siis asi ei piirdunud. Lisaks oli võimalik proovida kõige ehedamat kombinatsiooni Šveitsi magustoidust, milleks oli meringue (=besee) ning vermicelli (nagu pruunid vihmaussikesed, aga tegelikult on kastanikreem läbi sõelalaadse asja peenikesteks ribadeks tehtud). Võib-olla selline ahne kah, aga mõtlesin, et mina tea, kas üldse veel kunagi neid asju proovida saan (või tahan, sest pott sulanud juustu üheks toidukorraks on minu jaoks sutsu liig). Väga kihvt, et mind nii värske uustulnukana edukat aastat tähistama kaasa võeti. Kui muidu ei saa ma linnupetteta toast välja astuda, siis pärast šokolaadivabrikut ja fondüüd jäi küll järgmise päeva hommikusöök vahele.

 Pott juustu. Leek oli pidevalt all.

Need ussikesed on vermicellid. Meringue on all peidus.

Šokolaadivabrikust sain inspiratsiooni ka ise siin rohkem šokolaadi süüa. Kogu šokolaadivabrik keskendus sellele, et šokolaad teeb inimesed rõõmsaks. Lisaks söövad eestlased päris vähe šokolaadi (3,4 kg/aastas per capita) võrreldes Šveitslastega (7,9 kg/aastas). Otsustasin siinolekut siis süümepiinadeta ära kasutada ning aeg-ajalt mõnd Šveitsi šokolaadi nosida.

Wer isst am meisten Schokolade?

Sport
Olen nüüd kolmel korral osa võtnud Empa (labori nimi) päevastest sportimisvõimalustest. Reedel käisin võrkpallis, see nädal sulgpallis ja jalkas. Kõik on sõbralikud ja aitavad reegleid meelde tuletada (või mul nt sulgpallis neid õppida) ning üldsegi on see väga tore. Kui päev otsa laboris olla, siis on liikumist rohkem (tuleta meelde: kolm korrust ja igal korrusel 100 m ruume) ja ehk polegi nii hull, kui päevane sport jääb tegemata. Samas päev otsa teadusartikleid lugedes läheb silme ees üsna ruttu kirjuks ning ennelõunane sport on minu jaoks ideaalne. Mõtlengi siis juba, et igast uuest töökohast või -keskkonnast leian omale lemmikaspektid ning kas siis üldse ilma nende tingimusteta tahangi veel kehvemas kohas töötada? :D 

Suusk
Juba siinsel esimesel nädalavahetusel läksime neljakesi Austriasse suusatama. Mõtlesin mäesuusatamist ehk millalgi jaanuaris-veebruaris proovida, aga nagu Rachel (ühikakaaslane) küsis: "If you want to try it some day, then why not Sunday?" Mõeldud-tehtud. Austria on väga lähedal ning hinnad Šveitsist palju odavamad. Minejateks olime mina (murdmaasuusatamine - jee), ühikakaaslane Rachel (enne mõned korrad mäesuusatanud), Ezgi (Türgi neiu, kes nägi lund esimest korda 18 aastaselt ning polnud kunagi suusatanud) ning meie sõber/ühikakaaslane/suusainstruktor Martin. Pärast paari väikest harjutust sileda maa peal sattusime veidi vale rada valides eriti järsu osa peale. No tegelikult polnud see nii väga järsk vist midagi, aga algajatele mägisuusatajatele minule ja Ezgile oli see liig mis liig. Lisaks tuiskas lund nii palju, et nähtavus oli praktiliselt olematu ning kaunist vaatest mägedele polnud juttugi. Kukkusin vähemalt sada pluss üks korda ning Ezgi veel enam. Vahepeal ta lausa rippus või sõitis Martini selja taga mäest alla. Kogu see olukord oli tegelikult päris hull ning kuna kell läks ka aina edasi, siis lõpuks tulid raja pealt mingisugused võõrad mehed küsima, kas meiega neljakesi on kõik korras. Ezgi võttis oma suusad jalast ning hüppas võõra mehe selga, et siis seljas sõites kiiremini alla saada. Seepeale vaatas Martin mulle otsa: "Tegelikult saaksime me kiiremini, kui sina ka selga tuleksid." Oeh. Mulle ei meeldi ka sileda maa peal ilma suuskadeta, kui keegi mind tõstab-tarib-sikutab, aga seekord siis nii, et hüppasin instruktori selga ning sain kiire sõidu mäest alla. Omakorda poole maa peal alla korjas meid manitsedes peale rada korras hoidev mees mootorsaaniga. Sain aru, kui ta Martiniga saksa keeles kurjustas, kuna me Ezgiga polnud ilmselgelt veel kompetentsed selle raja jaoks ning tavaliselt peaks ta instruktori loale märke tegema vms, aga seekord lasi minna. Meie hüppasime Ezgiga saani peale ning jõudsime ilmselt tolle päeva viimastena (kuid siiski ühes tükis!) tagasi baasi. Mis siin öelda - sama raha eest rohkem? Suusasõit, sõit seljas ja ka saaniga. Muidugi me sõitsime ka ise siiski väga pikalt, lausa mitu tundi ning muuseas läbisime ka maailma pikimat suusatunnelit - Montafon 461 meetrit. 

Rõõmsas teadmatuses enne mäkke minekut

Tegelikult oli äge ka

Vapustav vaade lumepilvede taga. 2400 m.

 Suusatunnel. Eriline tähelepanu minu külmunud patsidele.

Valgus maailma pikima suusatunneli lõpus.

Nagu Martin hiljem ütles, siis järgmine kord saab ainult paremini minna. Nähtavus saab olla ainult parem, saame valida laugema raja ning kogemusi on ka rohkem. Mingitel hetkedel jalad värisesid all ja kohe üldse ei tahtnud hakata nende kuristike kõrvalt suuskadega alla sõitma. Enne nii järskude mägedeni minekut peab ikka rohkem harjutama. 
Miks ma räägin, et kõik ideaalselt ei läinud? Sest alati ei lähegi asjad ideaalselt, aga kirjutatakse-räägitakse ainult perfektsetest kogemustest, justkui kõigil läheksid kõik asjad esimesel korral täiesti sujuvalt ning sünnitakse professionaalidena. No vist ikka mitte.

Hinnad
15€/kg hakkliha on Lidl´is (vrdl Maxima) suure sildiga kui odav toode. Kui keegi on mõelnud taimetoitlaseks hakata, siis siin on seda hea võimalus motiveeritult proovida.

Sama on minu meelest suitsetamisega. Minu ees ostis poes mees kaks pakki suitsu ja maksis nende eest u 15€. Huh. Ka sellest kallist lõbust oleks siin vist päris hea lahti saada.

Möödunud nädalavahetusel käisime Konstanzis, mis on Saksamaa linn kohe Šveitsi piiri ääres. Kui ma muidu olen näinud Soome-Eesti alkovedu, siis Konstanzist veetakse Šveitsi kõike. Inimesed olid toidupoes mitmete ja suurte kärudega, mis olid nii täis kuhjatud kui veel saab. Ilmselt oli oma mõju ka musta reede (black Friday) ostumöllul, aga Šveitsi rahvast pidavat olema igal nädalavahetusel (kinnitasid parkla ainult Šveitsi numbrimärgiga autod). Lisaks sellele, et hinnad ongi Saksamaal odavamad, siis lisaks saavad šveitslased tagasi Šveitsi tulles keskmiselt (olenevalt tootest) 20% makse tagasi. Ei oskagi nagu midagi öelda. Palgad on Eestist 10x kõrgemad, hinnad 2-3x kallimad, piirikaubandusega tegeledes on kaupade hinnad Eestist isegi odavamad. 

Täna tuli välja, et siin päkapikke ei käigi, ainult ühel päeval detsembri alguses tuleb keegi tegelane kinke tooma. Argo arvas, et ju pole päkapikkudel raha Šveitsi laste jaoks, ainult Ida-Euroopas saab seda lõbu terveks kuuks lubada. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar