Juhtus nii, et olen taaskord vällamaal hobusevargaks õppimas, nii nagu mu isa tõenäoliselt ütleks. Kunagi tekkis idee, et võiks enne magistrikraadi kaitsmist mõned kuud erialases kohas välismaal praktikandiks olla. Seoses muude ettevõtmistega hakkasin selleks talveks praktikakohta otsima päris hilja. Tahtsin sooritada Erasmus+ praktikat (otsid ise firma, elukoha jms ning EU maksab selle eest toetust), nii et koha leidmiseks ja kõikide paberite kordaajamiseks oli mul praktiliselt nädal. Esmajoones mõtlesin läbi sõbrad-tuttavad, kes võiks mind praktikakoha otsimisel aidata. Võtsin ühendust eesti neiu Kerdaga, keda tean Nõo Reaalgümnaasiumi päevilt ning hiljem Füüsika Instituudi samast laborist, kes minu andmetel teeb Šveitsis doktorikraadi. Sattusin olema õigel ajal õiges kohas või muidu õnneseen, sest paberid saidki kibekiirelt juba nädalaga korda, kuniks tuli välja, et Šveits siiski enam Erasmus+ praktika programmis ei osale (pole siiski EU ning astus paar aastat tagasi sellest projektist välja). Mul oli jube piinlik, et nii palju segadust ja asjaajamisi olin tekitanud, aga kuna olin pakutud projektist väga huvitatud, siis võimaldati mul siiski novembri keskpaigast veebruari lõpuni siinviibimist ja töötamist. Saabusin siia kolmapäeval ning täna on laupäev - millised on esimesed muljed?
Hinnad
Paratamatult tunnen vajadust sellest alustada. Mul tekkis esmalt võrdlus suvise Maroko reisiga. Seal sai ja tuligi pidevalt müüjatega hindade üle vaielda ning kurss oli ligikaudu 1 euro = 10 dirhamit. Seega mõne riidehilbu hind oli näiteks esialgu 200 dirhamit, aga alati sai selle kordi ja kordi alla kaubelda ning lõpuks võisid saada toote 200 asemel 30 või 40 dirhamiga. Siin tänaval kõndides nägin pluusidel silte 200, 300; mõnel kasukal 600 ja ühel kellal 18 000 franki. Tahaks mõelda, et see kõik on nali ja kindlasti saab ju tingida, aga reaalsus on see, et tingida ei saa ning Maroko kursi 1:10 asemel on siin kurss enam-vähem 1:1.
Töö juures otseselt sööklat ei olegi, kuhu kõik läheksid, vaid kõik võtavad endale söögi kaasa. Mulle see iseenesest sobib väga hästi, sest plaanisin nii või teisiti hakata endale süüa kaasa tegema. Üks söökla pidavat kusagil olema ning seal maksab odavam lõuna umbes 13 eurot. No comments needed.
Töö juures olevas kohvikus on olemas kõik võimalik ja võimatu, et oma kaasavõetud sööki süüa. Kohviaparaatides on kohv ainult 1€, seega üllatavalt mõistlik.
Toidupoest leiab tegelikult ka peaaegu talutava hinnaga asju, sest siiski on siin allahindluseid ning tuleb lihtsalt hinnasilte lugeda. Poes veedan aga kindlasti kauem aega kui tavaliselt. Täna tuli poearve 37 franki, andsin müüjale 50se paberraha. Müüja küsis, kas mul seitset franki on anda, et ta saaks 20 tagasi anda. Iseenesest nagu mõistlik, aga ma ei usu, et Eestis hakkaks keegi seitset eurot küsima. Pigem küsitakse 70 senti või seitset senti. Pisiasi, aga mulle tundus veider, et 7 franki on nagu ei midagi.
Asjaajamine
Juba enne tulekut tundus mulle kogu asjaajamine kuidagi väga selge. Muidugi on selles ütlemata suur osalus Kerdal, kes mu kõigile küsimustele on vastanud, aga kui isegi see välja arvata, siis võrreldes Göttingeni ja Oktoberfesti kogemusega on asjad ikka väga selged. Kirjavahetus toimub inglise keeles (mitte saksa keeles), mulle vastatakse ning kõik paistab lihtsalt laabuvat. Selles mõttes on mõistlik asjaajamine vahelduseks ikka päris hea.
Alguses öeldi mulle, et ma peaksin siin avama oma pangakonto mõnes Šveitsi pangas. Kuna ma olen siin aga alla nelja kuu, siis ei pea ma ennast linnavalitsuses sisse registreerima. Kui ma end aga sisse ei registreeri, siis mulle pangakontot ei avata, sest muidu võin ma hakata oma suurtes hunnikutes musta raha siin varjama. Või vähemalt see hirm neil on. Oleks siis vaid neid suuri hunnikuid raha, mida Šveitsi pankadesse peaks sokutama, sest Eesti pangad on raha täis :D Praegu aga saan vist pangakontot avamata hakkama, mis tundub hea variant väiksema paberimajandusega.
Elukoht
Minu elukohaks on EMPA ehk Šveitsi Föderaalse Materjalitehnoloogia tudengitele ja lühiajalistele viibijatele mõeldud ühiselamu/korteri laadne koht. Sain oma 18 m2 toa, korteris on veel viis elanikku. Meie kuue peale on kaks vannituba, kõigi nõudega köök ning samas ka elutuba. Minu meelest on elamistingimused väga head.
Kõige vajalikuga köök.
Köögi kõrval on kohe samas ruumis elutuba.
Minu tuba.
Minu tuba.
Selgus, et siin on teistsugused kolme peenikese haruga pistikud. Telefoni laadija sobis küll sinna pistikusse, aga arvuti laadijale oli vaja adapterit, sest need kaks otsa olid liiga paksud.
Üllatused arvuti laadimisel.
EMPA
Olen reaalselt tööl kohal olnud kaks päeva, seega on hetkel tegu kindlasti esmamuljetega. Praegu läheb mul veel kindlasti aega, et projektiga päriselt alustada ja asjadest sotti saada. Sain näiteks pika nimekirja turvalisuse tagamiseks mõeldud instruktsioonidest, mida pean enne tööleasumist saama. Reedel oli mul näiteks IT-alane instruktsioon, siis saan neid eri laboritest jne. Maja ise tundub päris uus ning esmamulje järgi on see hästi sisustatud ja läbimõeldud. Ootan juba, et saaks ka laboris ja mikroskoopide taga hullu teadlast mängida.
Maja kaks tiiba ning neid ühendav koridor. Minu kontor jääb paremale poole.
Siit saab alguse innovatsioon.
Pikad koridorid ja arusaamatud korrusesüsteemid (korrused C, D, E, F (???)).
Mulle väga meeldib ka see, et kohe esimesel päeval sain endale oma töökoha koos suure arvutiekraani ja kõige vajalikuga. IT-instruktsioone jaganud mees ütles, et nad tegid suure investeeringu headesse arvutitesse, et igaüks saaks rahulikult oma tööd teha ning mitte aeglaste ja kehvade arvutitega jännata. Olen igati päri, sest teadlaste elu on suures osas siiski arvutite taga. Kuna pean siinoleku ajal kindlasti magistritöö kirjutamisega alustama, siis ilmselt jäängi seda ehk mõni õhtu EMPA-s tegema, sest graafikuid ja Exceli tabeleid on tunduvalt parem suure ekraani peal vormistada. Äge on ka see, et kõik töötajad kasutavad Outlooki kalendrit, kuhu oma kohtumisi märkida ning teised saavad sinu kalendrile ligipääsu taotleda, et näiteks sinuga paremini kohtumisi kokku leppida. Samuti kasutame Skype Office ehk vestlusi saab pidada kontoritööks mõeldud Skype´s. Lisaks on mul oma isiklik töö telefoninumber ;) Võib-olla on need süsteemid igal pool tavalised ja ma pole lihtsalt "päris tööl" piisavalt olnud.
Minu töölaud.
Sain ka teada, et EMPA-s on pea iga päeva lõuna ajal mõni tasuta trenn, kuhu kõik töölised on oodatud. Näiteks teisipäeviti sulgpall, kolmapäeviti võrkpall, neljapäeviti jooga, siis jalgpall. Tundub väga mõislik ja tore, sest kui peab päev otsa teadustekste lugema, siis väikene virgutus keset päeva on kindlasti teretulnud! Loodan juba uuel nädalal kuhugi uudistama minna.
Kõigist nendest asjaoludest kombineerituna on mul jäänud töökeskkonnast väga hea ja innovatiivne mulje.
Inimesed
Seltskond on siin päris rahvusvaheline. Paljud on tulnud Saksamaalt, aga on ka Hiinast, Itaaliast, Taist, Kreekast, Poolast, Inglismaalt - igalt poolt. Töökeeleks on üldiselt inglise keel ja seda valdavad kõik väga hästi. St. Gallen on küll iseenesest Šveitsi saksakeelses piirkonnas, aga kui juba Oktoberfestil oli sakslaste dialekt päris mahlane, siis siin on see veel hullem. Minu kabinetis on kaks saksa doktoranti. Nüüd kaks päeva suhtlesin nendega veel mugavustsoonis inglise keeles, aga leppisime kokku, et järgmisest nädalast alates räägin nendega saksa keeles. Peab ikka ära kasutama head võimalust keeleõppega edasi minna.
Mõnigi töökaaslane on väidetavalt "uskumatu töökogemusega". Näiteks üks 25-aastane noormees on praegu doktorikraadi lõpetamas ning läheb MIT-sse postdokki, üks tegi oma magistrikraadi kokku neljas eri riigis, mitmed on teinud baka siin, maka seal ja nüüd on dokis kolmandas kohas jne. Uskumatu, et mind siia üldse vastu võeti. Püüan siinsest kogemusest maksimumi võtta.
Eile oli ühel ühikakaaslasel sünnipäev ning käisime suure kambaga mingis pubis. Kõik olid sõbralikud ja tundsid minu vastu huvi, nii et sellist võõrastamise efekti küll ei paista. Selles (täitsa tavalises) pubis maksis näiteks 25 cl õlu umbes 6 franki ning suur 40 cl õlu umbes 9 franki. Väga tore, et mind peod ja alkohol (eriti pärast Oktoberfesti) ei kütkesta. Šveits pole kindlasti koht, kuhu pidutsema tulla (vähemalt rahakoti kergendamise seisukohast).
Kohaliku pruulikoja õlu.
Tööülesanded
Meie projekti suureks eesmärgiks on saada sellised muldmetallide nanoosakesed, mis rakku viies seonduksid spetsiifiliste valkudega ning neid annaks vaadata mikroskoopidega, kus resolutsioon on kõigest paar nanomeetrit. Kindlasti oleks sel potentsiaali nii meditsiinis kui muudes bioloogia valdkondades. Spetsiifilsemaks ei hakka ma minema, sest ilmselt pööritate praegu oma silmi :D
Kõigepealt hakkame sünteesima nanoosakesi, siis karakteriseerime neid eri mikroskoopide ja muude masinatega ning lõpuks töötame ka rakukultuuridega. Väga põnev!
St Gallen
St Gallen on väike linnake 700 m kõrgusel merepinnast ning elu tundub siin olevat pidevalt pilvepiiril Juba hoiatati mind, et nädalavahetuseti tuleb kindlasti linnast välja minna, sest muidu päikest ei näegi. Enne tulekut oli mul peas kujutelm, et näen pidevalt Alpide lumiseid mäenõlvi, aga reaalsuses pidavat siin olema päevi, kus udu varjab kõik paarikümne meetri kaugusel. Asi on selles, et lähedal asub suur Bodensee järv ning kogu niiskus jääb siia pidama, sest siit lõunasse minnes on mäed palju kõrgemad.
Märgitud Empa asubki St. Gallenis.
Mõni nädalavahetus tahan kindlasti Lichtensteinis ära käia (jah, peamiselt linnukese pärast :D ). Aga no see asub ka kriminaalselt lähedal - jalgsi ainult 35 km. See on siis ju nagu scoutsrännak ja kui muidu ei saa, siis jalgsi ikka saab! Huvipakkuvaid kohti on siin lähedal veel palju, näiteks Konstanz, kuhu kunagi vahetussemestriks õppima tahtsin minna, väike jupp Saksamaad Šveitsi sees (kaardilgi olemas, Schaffhausenist paremal), Alpid ja palju muud. Reaalsuses on siin muidugi talv, lõviosa ajast läheb asjalikele asjadele ning siinkandis reisimine on kindlasti kallis lõbu. Eks näis!
Väikese jalutuskäigu tegin kesklinnas. Leidsin huvitava vabaõhu lounge või puhkeala.
Kindlasti väikeste poiste lemmik.
Modernne puhkeala.
Loodan, et siinoldud aeg saab olema inspireeriv edasisteks ettevõtmisteks, saan palju kasulikke oskusi, kogemusi ja tutvusi, praktiseerin saksa keelt, tutvun eluga Šveitsis jne. Ideepoolest võiksin praktikaaja lõpuks paremini mõista teadlaste argipäeva ning seda, kas soovin teha doktorikraadi/jätkata teaduses või pole see minu rida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar