Kiire käik Saksamaal

Täpselt aasta tagasi volbri ajal käisime me kahe Erasmuse sõbraga (Heidi Soomest ja Javier Mehhikost) Wolfsburgis, kus on ühtisti Volkswageni massiivne tehas (sinna tehasesse saad tegelikult ise oma uuele autole järgi minna). Juhtus nii, et sel aastal samal ajal olin ma jälle seal, seekord juba Heidi pulmas, kes abiellus sakslasest noormehega. Noorpaar oli tegelikult juba abielus - perekonnale korraldati pulm detsembris Helsingis, nüüd oli aeg pulmapeoks sõpradele. Tegu oli 20ndate stiilis peoga: naistel olid suled peas ja lehvivad kleidid seljas, mehed said õhtul sigareid mekkida jne. Kohal oli kihvt DJ Berliinist, 50ndates meesterahvas, kes ei mänginud svingmuusikat mitte arvutist, vaid oma CD-plaatide albumist. Pulmas oli lausa 7 eri rahvust, kuna pruutpaar oli teinud kahepeale kokku kolm Erasmuse semestrit ning kraade siin-seal, kuigi enamus olid ikka Soomest ja Saksamaalt. Selline rahvusvaheline ja mõnus pulm siis!

Meile Heidiga ikka meeldis koos kohvikutes käia ning juhuslikult sattusime just magustoidu ajal ühte kohta istuma :) 

Tegelikult laupäeva lõuna ajal Wolfsburgi jõudes oli juba rongis kuulda saksa meeste purjakil laulujorinat. Linnas oli vähemalt 15 politseibussi, sest kõiki neid märatsejaid pidi kuidagi taltsutama - õhtul oli jalgpallimatš. Uurisime, ning tegelikult oli jalgpallimäng päris kehvade Saksa klubide vahel, aga kähmlusteks annab see nähtavasti ikkagi põhjust. Kui aga rongis jorinat kuulsin, siis mõtlesin, et jummel, küll nad ikka karjuvad (Helena ja Madis - seostun te viimase blogipostitusega!)! Oktoberfestil töötades oli ju samamoodi, nii et tekkis samasugune tülgastus ning mingi veider äratundmisrõõm kah.

Kuigi ma olen üle poole aasta oma elust Saksamaal veetnud (Erasmus Göttingenis, vahetusnädal Lääne-Saksamaal, Oktoberfest ja muud põiked), siis korralikult* ma Berliinis polnud käinudki.

Tuiasime Argoga Berliinis ühe õhtu ning terve pika päeva. Nägime igasugu põhilisi vaatamisväärsusi nagu Brandenburgi väravad, Reichstag, toomkirik, Berliini müür ning mulle meeldis näha kõikidele Euroopas tapetud juutidele mõeldud monumenti. Samuti nägime parkimisplatsi, mille all olid olnud Hitleri punkerid ning kus ta end 1945. aasta 30. aprillil (me olime ka seal 30. aprillil) maha lasi. Õhtul saime kokku minu teise Erasmuse-aegse sõbranna Annaga Hollandist, keda ma ka jaanuaris külastasin. Kuna praegu on Saksamaal sparglihooaeg ning miskipärast on sakslased nende järgi hullud, siis sõimegi just neid.

Sparglihooaeg (Argole andsin ka ikka maitsta)

Tapetud juutide monumendis

Ohhoo, iiris jõudis ka Berliini ära oodata!

Kahe kilomeetri pikkune Berliini müüri lõik, kuhu on kunstnikud oma töid maalinud

Olin muidugi ammu tahtnud Berliini jõuda (kuigi ilma suure tungita, muidu oleks juba Göttingeni aegadel läinud) ning hea meel oli seal käia. Teienkord võiks jõuda loodusmuuseumi, loomaaeda ja süüa kuulsat Mustafa kebabi. Samas ma tunnen jätkuvalt ja üha enam, et kuulsaid ja suuri linnu on muidugi vahva avastada, aga mul ei teki sellist vau efekti, kus ma tunneks, et nüüd see oli küll mu maailmavaadet muutev kogemus ja olen nüüd pärast reisi teine inimene. Samuti tunnen ma ennast suurtes linnades palju ebaturvalisemalt kui mõnes väikses Maroko mägikülas. Võib-olla peab selleks mitmeid reise ette võtma, enne kui igaüks oma lemmik reisimisviisi välja mõtleb. Ju ma olen sinnamaale jõudnud, et vaja on ühe tugevamat adrenaliinilaksu sõltuvusega tegelemiseks. 

Loodan veel mais jõuda kirjutada ka möödunud augustikuisest Maroko reisist, enne kui uued emotsioonid peale tulevad. Suveks on mitmeid seiklusi plaanis ;)

* Tegelikult kui me olime Kaija-Liisiga 18 ja mööda Euroopat hääletasime, siis meil vedas Türgi mehega, kelle peale me juba Leedu lõunaotsas hääletasime. Meie suundusime tookord Prahasse, aga mees sõitis otse Berliini. Haarasime juhusest kinni läbi Poola ilma ühegi auto hääletamiseta saada ning nii me kell 3 öösel kuhugi suvalisse kohta Berliinis jõudsimegi. Järgmisel hommikul lubas mees meile vägevat Türgi hommikusööki ning läksime temaga koos ta kuhugi väikse veidra nurgapoe taharuumi. Meile tuttav mees läks hommikusööki sööma, kui meie Kaijaga jäime kahekesti koos võõra mehega väidetavat sööki ootama. Kaasas oli meil ainult Kaija-Liisi telefon, ülejäänud jätsime autosse. Väidetavalt ei ole ma kunagi nii kaamena näost olnud kui siis, aga õnneks läks kõik hästi ning pugisime tookord Berliinis vägeva hommikusöögi. Lisaks viis meid mees linnast oma 30 km välja hea koha peale hääletama ning veel tükk aega hiljem vastasime tema sõnumitele ja kõnedele "Alles gut?" - "Kas kõik on hästi?". Muidugi siit õpetussõnad, et vähemalt väärtuslikud asjad peaks alati endaga kaasas tassima, st pass, telefon jms.

18 aastased ja rohelised, pilt tehtud Berliini tänavatel