Diemarden

Maamunal on selline armas koht nimega Diemarden.

See asub umbes seitse kilomeetrit Göttingenist lõunas, kus elab minuga samal keelekursusel olnud Itaaliast pärit noormees Michele ühes kommuunilaadses majas. Seal elavad koos mitu põllumajanduse tudengit, mahefarmi pidav paar ning noor ema koos oma kuueaastase tütrega. Kaasaarvatud tänasega olen seal nüüd kolm korda käinud ning tegu on väga mõnusa kohaga, mida külastada - eritigi, kui on keegi ees ootamas. Talus on kukki, kanu, tibud, haned, mesilastarud ning näiteks ka Sauerkraut ehk kapsapott nurgas mulksumas, kuna neile meeldib ise oma toite valmistada. Loo lõpus saate teada, kes seal veel elavad :D 

Esimesel korral läksime sinna ratastega mööda maagilist väikest teed jõekaldal, kus oli ees ootamas pitsaõhtu. Pererahvas (nimetagem neid elanikke nii) ning teised külalised olid kogunenud suure laua ümber ning leivaahjus hakkasid järjest valmima erinevad pitsad.

Kuna kõik rääkisid laua ümber saksa keeles, siis mina ja soome neiu Heidi üritasime terve aja aru saada, millest jutt käib. Enne ja pärast seda on veelgi olnud olukordi, kus seltskonnas enamus räägivad saksa keeles ning siis olen püüdnud kõigest väest pingutada, et jutust aru saada. Ajapikku on olukord muidugi paremaks läinud, aga tihti on ikkagi selline tunne, et ohjah, seda sõna olen kuulnud küll, aga tähendust enam ei mäleta. Üldiselt on sellised olukorrad pigem siiski motiveerivad. Nüüd on juba pigem selline tunne, et laias laastus saan ikkagi jutust aru, aga endal on suures seltskonnas saksa keele rääkimine ikkagi kusagil sulu taga kinni.

Järgmisel korral läksime Diemardenisse juba bussiga, sest kõigil meil minejatel ei olnud jalgrattaid. Sedapuhku läksime spetsiaalselt Itaalia kokkamisõhtule/-lõunale. Nimelt üsna keelekursuse alguses tekkis meil idee, et võiksime väikse seltskonnaga teha oma rahvusköögi kokkamisõhtuid. Sel moel saame teiste kultuure ja toitu paremini tundma õppida. Esimesena oligi tegelikult Eesti kokkamisõhtu, siis Itaalia, Soome ning sel neljapäeval oli Mehhiko kokkamisõhtu ning juba täna sõime Saksa sööke. Itaalia lõunal sõime omatehtud pastaga lasanjet (vahepealsed kihid).

Omatehtud lasanje

Javier, Michele ja Heidi

Pärast lõunat laenasime pererahvalt rattaid ning kimasime vaatama kitsi, mida majas elav paar kasvatab. Naljakas oli see, kui Javier tahtis rattaga natuke kiiremini ees ära sõita ning Michele ütles talle, et ta pööraks ära esimesest teeotsast vasakule. Javier aga nautis niiväga rattasõitu, et kihutas suure hooga teeotsast mööda muudkui aga edasi, nii et tuli takus. Kuna Javier oleks vist maailma otsa välja kihutanud suure hooga, siis pidi Michele, kelle pakiraamil istus Heidi, Javieri kinni püüdma ja tagasi kutsuma. Ilmselt oli Javier nii vaimustuses põldudest ja õhtusest loodusest, et ei hoolinud valest või õigest teest - peasi, et sõita saaks :)

Kitsedele saime ise porkse ja leiba anda. Ilmselt olete seal tehtud pilti juba näinud, aga panen selle siia ikkagi uuesti :)

Täna käisime Diemardenis kolmandat korda, et süüa üks saksapärane lõuna. Menüüs oli mõnusalt praetud kartulid, mis olid koduse mekiga ehk parajalt rasvased ja krõbedad, ning eriti huvitav roog Hamburgist: Birnen, Bohnen und Speck ehk kokku said ühes pajas pirnid, oad ning peekon. Üllatavalt maitsev ning huvitav kombinatsioon! Kõrvale jõime musta leedri õitest tehtud mahla.

Pildil on isegi näha suur tükk pehmet pirni ning ube. Nämma.

Pärast pearooga pakkisime pillid kotti ning sõitsime parajalt retro autoga lähedalasuva järve äärde, et süüa ka saksa magustoitu. Istusime imearmsa prantsuse neiu Sophiega auto taga kastis.

Nime ma kahjuks ei tea, aga igatahes tuli magustoidu valmimiseks esiteks keeta tainast mingisuguse riide sees, kuni see kõvaks muutub. Valminud kooki tuleb süüa kirsikompotiga, mida on tulel kaneelikoortega keedetud, lisaks juurde tärklist. Üllatavalt tore kombinatsioon, mille peale ise ei tulekski!

Selle riide sees kees tainas.

All paremal koogiviilud ja kaneelimaitseline kirsikompott.

Lubasin postituse lõpus rääkida, kes veel seal majas üllatuslikult elavad. Mainisin, et seal on ka üks krutskeid täis kuueaastane plika Eltske. Häbelik ta küll ei ole ehk juba uksest sisse astudes hakkab ta sinu otsas turnima, kõditama, sülle ronima ning muidu kiusama ja eputama. Iseenesest on ta väga rõõmus ja tore, mitte kiuslikult paha ning kuna olen siin olles oma krutskeid täis vennast ja õepojast puudust tundnud, siis on päris tore selle piigaga jageleda. Muidugi räägib ta ainult saksa keeles, nii et siis on tore temaga keelt ka harjutada. Täna kutsus ta mind endaga kaasa oma tuppa, et midagi näidata. Üles tuppa jõudes nägin mingit akvaariumilaadset klaasist anumat koos heinatuustide ja muu säärasega. Uurisin, et kes seal siis elab ning siis võttis Eltske välja kolm rohutirtsu/rohukõrre moodi olevat putukat (inglise keeles vist stick bug).

Mulle sellised ootamatud üllatused väga ei meeldi ning panin sealt toast plehku. Eltskele oli see muidugi jube põnev, et ma kardan ning hakkas mind koos selle putukaga taga ajama. Kui ma nägin ja kuulsin, et ta tõesti ajabki mind taga, siis kõigepealt karjatasin ning jooksin paljajalu mööda õuet, peenarde vahelt ja jumal teab kust uue tiiruga majja tagasi, Eltske, putukas käes, mind naerdes taga ajamas. Uue tiiruga majja jõudes õnneks keegi ütles talle miskit saksa keeles, et ta mind selle käpekaga (pere släng sõnadest putukas+kärbes) taga ei ajaks. Oh jummel küll, oli see vast jooks :D

Palju mõtteainet Euroopa Keskpangast

Paar kuud tagasi saatis TTÜ kirja, et Euroopa Keskpank (European Central Bank) korraldab naistalentidele avatud uste päeva: FemaleTalent@ECB - Open Day. Selleks tuli TTÜ-le oma CV saata ning nad said saata ECB-sse esindama kaks tudengit. Õnn oli minu poolel ning seega sain 4. mail Frankfurdis käia ning oma jala üle ECB tõsta. Teised osalejad pidid muidugi üle Euroopa kohale lendama või sõitma, mul oli juba Saksamaal olles sellevõrra lihtsam. Kohal oli umbes 60 noort neidu ning iga ülikooli poolt ka üks töötaja, TTÜ-st näiteks praktika- ja töövahenduse koordinaator.

TTÜ tudengid mina ja Annika Kluge

Päev algas võimalusega kuulda kuue ECB naistöötaja kogemustest. Nad rääkisid, kuidas nad ECB-sse tööle sattusid, millised on olnud nende katsumused tööturul ning kuna ilmselgelt on tegu väga edukate inimestega, siis jagasid nad erinevaid soovitusi, kuidas tööturul või üldse elus läbi lüüa.
Mõningast mõtteainet:

• treeni oma oskusi (technical skills)
• tee üks samm korraga, aga alati astu nii suur samm kui võimalik
• ole avatud meelega ning käi lahtiste silmadega - haara võimalustest
• kasuta nii oma nõrkusi kui ka tugevusi enda kasuks. Vaata, millised on su võimalused ning kasuta need ära.
• tee selgeks, mis sind piirab uute eesmärkide saavutamisest ning püüa need piirangud eemaldada
• uuri välja, milliseid oskusi on vaja sinu unistuste töökohal ning tegutse nende oskuste saamise nimel
• kogu enda ümber inimesi, kes sind toetavad. Inimeste hulk ei pea olema suur ning loomulikult võib see olla pere jne, aga peaksid neilt vajadusel tuge saama.
• kui sulle pakutakse ülesannet või tööd, mis tundub sulle liiga raske, siis võta see ikkagi vastu! (Ilmselt mõistlikkuse piires.) Võib-olla saad tööks vajalikud oskused juba mõne nädalaga selgeks õppida ning kui sina seda pakkumist vastu ei võta, siis tuleb keegi teine sinu asemele.
• kuula tähelepanekuid kolleegidelt/sõpradelt
• "Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina" ehk sind ümbritsevad inimesed teevad sinust selle, kes sa oled. Kogu enda ümber inspireerivaid, tegusaid, huvitavaid, uudishimulikke jne inimesi.
• loo uusi tutvusi (networking) ning kui sul on näiteks enne mingit üritust kindel plaan teatud tutvusi luua, siis tee enne eeltööd. Kui tahad näiteks mõne firmajuhiga jutule saada, siis loe enne selle firma kohta.
• kui teed vigu (ja kõik teevad vigu!), siis õpi sellest nii palju kui saad. Võta vigade tegemisest maksimum.
• ole pühendunud
• oska teha meeskonnatööd
• õpi pidevalt juurde

Iga naine andis omalt poolt ühe mõttetera, mida soovitati koju kaasa võtta:

1. Oska juhtida projekte, sest praktiliselt iga tööülesanne on projektijuhtimine: mis seisus ollakse, mida tahetakse saavutada, kuupäevadest kinnipidamine, inimestega suhtlemine...
2. Läbirääkimisoskuste, isikuomaduste ning suhtlusoskuste parandamine. Väga palju mainiti, et oluline pole mitte ainult ülikoolist saadud kraad, vaid ka soft skills - isikuomadused.
3. Oska kuulata.
4. Teatud hulgal tööpakkumisi läbivaadates selguvad märksõnad, mis on sedalaadi töö puhul olulised. Leia need enimkasutatavad märksõnad ning pööra neile tähelepanu, et neid oskusi endas arendada.
5. Ära eelda, et inimesed on sellised nagu sina oled.
6. Uuri välja, mis on ühenduslüli sinu ja firma vahel. Tööle kandideerides küsi, kuidas nemad sinu arengule kaasa aitavad.

Ning viimaks - 10 omadust, milleks ei ole vaja talenti, aga lisavad sulle hulganisti plusspunkte:

1. Õigel ajal kohal olemine
2. Tööeetika
3. Panus
4. Kehakeel
5. Energia
6. Suhtumine
7. Pühendumus
8. Ole õpetatav/juhendatav
9. Tee rohkem, kui sinult oodatakse
10. Tee eeltööd

Päeva lõpuks sain palju ideid ning siia kokkupressituna tundub neid mõtteid väga palju. Sama tunne oli kogu päeva jooksul ning püüdsin kogu aeg 100% kuulata, sest ei tahtnud ühtki nõuannet maha magada. Väiksest kohast pärit olles ei tuleks mulle unes ka ideed, et võiks kunagi Euroopa Keskpanka tööle minna, kuid kõiki neid naisi kuulates sain aru, et tegu on täiesti tavaliste inimestega, kes on lihtsalt elus rohkem pingutanud ning oma töökoha välja teeninud: üks kraad ühes riigis, teine kraad teises riigis, entusiastlikult võimalustest kinni haaranud ning ennast pidevalt arendanud. Mulle on jäänud mulje, et kõrget palka teenivaid inimesi tihti alavääristatakse, justkui nad oleksid üleöö oma töökoha koos hea palgaga saanud. Aastatepikkune pingutus jääb kõrvaltvaatajatele nägemata.

Mulle tundus algusest peale huvitav, et osalisena oodati ka keemikuid ja muid loodusteaduste tudengeid, mitte ainult majandus- või äritudengeid. Järele mõeldes tundus asi muidugi loogiline, sest ECB peab igapäevaselt ka rahatähtedega seonduvaga tegelema. Nii nagu ravimiarendus kestab keskmiselt kümme aastat, nii mõeldakse ka rahatähtedele turvaelemente mitmeid aastaid, arendatakse turvaelementide kontrollimiseks mõeldud masinaid ning kui avastatakse valerahasid, siis tuleb jälgi ajada, kes ja kuidas valerahasid valmistas. Kui masin rahatähti kontrollib, siis kõigest millisekundite jooksul peab masin otsustama, kas tegu on valerahaga või mitte ning kas raha on ringluse jaoks juba liialt vana või mitte. Uurisime kogu süsteemi kohta päris pikalt, aga muidugi jäi palju veel küsimata. Selleks otsibki ECB praktikale ja tööle ka keemikuid - enamusele ei tule selline idee pähegi, et keemikuna ECB-sse kandideerida (minulegi mitte!) ning just seepärast võiks minul kui loodusteadusi õppinul olla sinna praktikale saamiseks isegi suurem tõenäosus kui majandust õppinul.

Saime nõuandeid ka CV koostamiseks ning enda jaoks panin kõrva taha, et iga töökogemuse või kooli juurde võiks lahti kirjutada, millega seal kokku puutusin, mida õppisin, mida oleksin võinud rohkem õppida jne. Lisaks minevikusaavutustele võiks mainida ka tulevikku, kuhu soovin edasi jõuda. Seega ECB hindab rohkem isegi mitmeleheküljelist ja arutlevat CV-d, mis paistab silma, kui et ühele leheküljele pressitud infot.

Muidugi keda huvitab, siis praktikandi (3 kuni 6 kuud) kuupalk on 1090€ ning vajadusel on ECB poolt ka majutus (doktorikraadiga praktikandil 1900€). Kraadiõppuri (2 või 3 aastat) palk on 4600€ - sellele kohale kandideerib aastas üle 1000 inimese ning vastu võetakse umbes 15... Konkurss on muidugi tihe ning ilmselt on lisaks silmapaistavatele saavutustele vaja ka kübeke õnne. Palk tundub ECB-s tõesti päris kopsakas olevat: praktikandid ja kraadiõppurid on seal ilmselt ikkagi ju kõige madalamal astmel...

Frankfurt ise tundus huvitav, sest linnas tundus olevat palju pintsaklipslasi ja muidu haritlasi, nägin päris lähedalt pilvelõhkujaid ning samas oli seal üllataval kombel palju parke ning rohealasid ja ka säilinud vanalinna osa.
Õhtu veetsin koos kolme Soome neiuga, kellega päeva jooksul tutvusin. Rõõm on tõdeda, et saan soomekeelsest jutust laias laastus aru - pikaaegsest Soomes töökäimisest on kasu olnud :)

Neli naistalenti Põhjamaadest Frankfurdi vaadet nautimas

Linn kahel rattal

Enne Göttingeni saabumist ütles mulle minu tuutor, et siin sõidavad kõik jalgrattaga ning kindlasti pean ka mina endale siia jõudes jalgratta muretsema. Tartus vurasin ma kogu aeg rattaga ringi ning olin seda Tallinnas igatsenud, seega mulle see mõte meeldis.
Minu jaoks olekski vist selle linna sümbol mitte Gänselisel, vaid jalgratas. Näiteks ülikoolilinnaku keskel oleva tänavavalgusti otsa on isegi pandud jalgratas.

[https://ingress-intel.com/portal/rosa-fahrrad-am-campus-lichtmast/]

Ning kõik kohad on paksult rattaid täis. Tuleb alati hoolikalt meelde jätta, kuhu oma ratta jätsid, sest muidu ilmselt jäädki seda otsima.

 Raudteejaama juures on nii palju rattaid kui kaugele silmapiir ulatub.

Päris kaval on jalgratas millegi abil nähtavaks muuta, et seda teinekord kiiremini leida (kellegi jalgratas)

Ratas on linna suhteliselt väikse suuruse tõttu ilmselt kõige mugavam transpordivahend ning autojuhid on ka rataste suhtes väga valvsad. Eriti hea on läbi linna kulgev siniste joontega markeeritud jalgrattatee, mis viib raudteejaama juurest ülikooli kesklinnaku juurde ning sealt omakorda põhjalinnaku juurde. Selliseid teid leiab veelgi ning need annavad jalgratturitele turvalisema võimaluse liikumiseks. Kõnniteeääred on ilma kõrgete servadeta, jalgratta ja kõndimise ala on tihti eraldi märgistatud, mahamärgitud nooled annavad ratturitele juhiseid jne.

Läbi linna kulgev jalgrattatee

[http://www.tagesspiegel.de/images/eradschnellweg-goettingen/13433086/1-format43.jpg]

Lisaks on linnaruumis näha BIKEOMAT automaate. Seal saab näiteks rattakumme suruõhuga täita ning veel igasugu tarvikuid osta. Rangelt peab jälgima õhtul tulede kasutamist ratta ees ning taga, üldiselt keegi ei ületa siin linnas tänavaid punase fooritule põledes ning mingil juhul ei tasu pärast alkoholi tarvitamist ratta selga hüpata.

Minu velo pärast bikeomat kasutamist

Soovitatakse osta pigem odav jalgratas ja kallis lukk, sest eks siingi ole vargaid liikvel. Leidub ka jalgrataste surnuaedu.

Jalgrataste surnuaed

Oi ning jalgrattaid kasutatakse ära, et igasugu reklaami jagada. Mulle on korvi või pakiraami vahele juba vähemalt neli flaierit potsatanud. Ootan huviga, kui palju neid semestri lõpuks koguneb.

Minu jalgratta saaga
Päris esimesel keelekursuse päeval märtsi alguses oli üks libe sell keelekursust korraldavate inimestega kokku leppinud, et pakub vahetusõpilastele hea kaubaga jalgrattaid. Infotunnist väljudes andis see mees, nimetagem teda Rattameheks, meile väikesed lipikud kahe aadressiga: ühel päeval leiab ta ühelt aadressilt ning teisel päeval teiselt aadressilt. Läksime siis juba esimesel õhtul kogu kambaga seda meest otsima, et endale jalgratas saada. Kaup tundus päris hea: 25-35€ eest saad endale kogu semestriks jalgratta osta ning lisaks makstava 25€ deposiiti saad siis tagasi, kui semestri lõpus Rattamehele jalgratta tagasi viid (muide "tšekk" oli võlts sajaeurone). Kui vahepeal peaks ratas katki minema, siis parandamine on tasuta. Nii me seal omale jalgrattaid valisime, igaüks oma kriteeriumite järgi. Mina otsisin endale korviga naistejalgratast, eelistatult käikudega ning olin päris õnnelik, kui vastava jalgratta ka leidsin.

 Minu ratas on see punase lipsukesega tagaratta küljes

Ega lugu muidugi nii lihtne ka ei ole, et maksad aga 30€ +25€ deposiiti ning asi korras. Kuna ratta väljavalimise õhtul olin haige ning õues hakkas vihma sadama, siis vaatasin endale esmapilgul sobiva ratta välja ning tahtsin koju kiirustada. Järgmisel päeval selgus, et käiguvahetaja tegelikult ei tööta. "Olgu peale," mõtlesin ma, aga siis läks käiguvahetaja täitsa katki ning keskmise raskusega käigu asemel oli mul järsku kõige kergem käik. Tollel hetkel olin muidugi oma ühiselamust eemal, et muud lahendust leida ning parandasin käiguvahetaja kilekotiga õigest kohast kinni sidudes. Olin tulemuse üle päris uhke, sest olenemata kentsakast välimusest ratas vähemasti töötas.
AGA ega lugu muidugi nii lihtne ei ole. Paari päeva pärast kooli minnes avastasin, et ööga oli tagumise ratta rehv õhust täiesti tühi. Tühja rehvi lugu on teistelgi Rattamehe käest ratta laenanutel juhtunud, näiteks sõbrannal Heidil juba vähemasti kolmandat korda. Igatahes olen ratast käinud juba kaks korda selle mehe juures parandamas ning mõni kolm-neli korda. Minu kilekoti süsteemi asendas ta vanast rehvist jupi välja lõigates ning sellega sidudes. Tühja sisekummi asemele pani aga uue liiga suure kummi ehk praegu on see sissekumm mõnest kohast nö kahekorra ehk teatud hetkedel rattaga sõites on tunda põmps-põmps-põmps kahekordseid siserehvi kohti... oh jah, ma vist võiks ka Göttingenis rattaäri ajada.
Rattamees on igati libeda jutuga: naeratab ja räägib head inglise keelt, aga ega ta nüüd kõige ausam küll ei tundu. Uude kohta õppima tulles ju ei tea ka, mis on hea pakkumine ja mis mitte ning mõni oma uue veloga siiski päris rahul. Loodan, et ratas peab enam-vähem semestri lõpuni vastu, olgugi, et mul on praegu ainult üks käik, pedaalidega pidurdamine vahest töötab (vahest mitte!), käsipidur on kuidagi veidralt hüplik jne. Järgmisel korral pean paremini ratta üle vaatama ning esikorvist ei ole kasu, kui ratas ise ei tööta...
Kahjuks ma vist rattaga pikemaid matku kui 10 kilomeetrit siin ette ei julge võtta. Pärast peab ratas käekõrval ehk tagasi lonkima.

Lagunevaid jalgrattaid trotsides käisime ümberkaudset avastamas. Mina ja Soomest pärit Heidi.

Brezel ja valged vorstid...

... just neid sõime koos tartlase Eveliniga pühapäeval hommikusöögiks, sest nii on Baierimaal (Lõuna-Saksamaal) kohane.
Nagu lubatud, sõitsin ma neljapäeval mõnisada kilomeetrit lõuna poole Münchenisse, et Evelinile külla minna. Täpsemalt öeldes elab ta natukene Münchenist väljas, väiksemas Elva suuruses linnas nimega Freising, kust on praeguseks maailma vanima õlle pruulimine alguse saanud. Esialgu mõtlesin omaette: "Vaene Evelin, ei elagi linnas sees...", aga ma eksisin. Freising oli väga maaililine linnakene ning elamiseks on selline koht minu meelest isegi parem kui suurlinn München.
Neljapäeva õhtul panime ilmaennustuse järgi kiirelt paika, et läheme juba reedel Alpide algusesse matkama ning jääme ka sinnakanti ööseks, et järgmisel päeval matkarajale lähedalasuvat vabaõhumuuseumit külastada.
Baierimaal nagu ka mõnes teises liiduriigis saab osta tolle liiduriigi päevapileti (mis võib olla punktist A punkti B pileti asemel hulga odavam), millega saab kasutada kõiki ühistranspordiliike päeva jooksul piiramatult. Kusjuures pileti hind muutub kambapeale ostes aina odavamaks. Olime oma ostuga päris rahul, kuni rongi tulnud kontrolör ütles, et oleme ostnud vale pileti - "Meil on alati selle piletiga probleeme" - ning pidime esialgu kahepeale ostetud 26€ asemel veel 31€ maksma nö õige pileti eest. Kohe pärast meid kuulsime kontrolöri sama probleemi järgmisele inimesele seletamas. Saksamaal paistab olevat miljon erinevat rongifirmat, piletiputkasid, valideerimissüsteeme ning piletiostuvõimalusi. Täiesti võimatuna näib neid kõiki asju endale selgeks teha. Ning kusjuures, Müncheni ühistranspordi päevapilet maksab 12€, Tallinnas nt 3€ ehk transport on siinkandis ikkagi päris kallis lõbu.

Matkarajale jõudes olid mäed inimestest kihamas, kes kõik endale pühadeks aktiivset tegevust otsisid. Meie alguspunkt oli merest 802 meetri kõrgusel ning esmalt vallutasime u 1600 m kõrguse mäetipu. Seejärel hakkasime mööda mäeharja kulgevat matkaradapidi teise mäe suunas vantsima, mis oli juba 1790 m.

Vallutasime Herzogstand ja Heimgarten mäetipud

Ilm oli matkamiseks iseenesest sobiv (ei liiga soe ega külm), aga viimased 100 meetrit oli nähtavus siiski olematu ning jäime kõige ilusamast vaatest mägedele paraku ilma. Mäeharjal oli küll vinge matkata ning olen alati tahtnud sellist rada läbida. Mäeseljakud olid veel lumised ning tipus näitas natuke üle null kraadi. Kuna me kiirustasime bussi peale, siis tuli teise mäe vallutamine aja peale ette võtta. Risk tasus end ära ehk saime põneva raja osaliseks ning pärast 16 kilomeetri läbimist mägedes oli meil aega isegi postkaarte suveniiriks osta. Bussijaamas bussi oodates saime teisi matkalisi lõbustada, kui me seal oma väsinud lihaseid venitasime. Ka kolm päeva hiljem olid veel jalad mägimatkast valusad... Lubasime mõlemad rohkem trenni teha, et end uuteks vallutusteks paremini ette valmistada.

Kuna oleme Eveliniga mõlemad samast korporatsioonist, siis vahepeal tegime korbinalju (tekstidega pildid).

Laupäeval külastasime vabaõhumuuseumit ehk suurele maa-alale oli kokku toodud ligi 60 eri hoonet Baierimaalt. Nelja euro eest oli avastamist rohkem kui küll! 

Kangasteljed! Möödunud jaanuaris kudusid õde ja vanaema vaipa ja nüüd on iga kord soe tunne kangastelgi näha.

Tagasiteel hääletasime mõnikümmend kilomeetrit tagasi Münchenisse, kus sain esimest Baierimaa rooga maitsta - Käsespätzle, mis meenutas natukene pelmeene koos juustu ja praesibulaga (ingliskeelne vaste oleks juustunuudlid).

Pühapäeva hommikut alustasime ka Baierimaa söögiga: brezel (keerusai), valged vorstid ja kohalik õlu.

Pühapäeval sõitsime rongiga jälle Münchenisse, kus käisime nn tasuta linnaekskursioonil: giidile annad raha pärast ekskursiooni vastavalt sellele, kui palju arvad selle raha väärt olevat. Nii saab ka linnast kiiresti hea ülevaate, sest umbes kahe tunni jooksul kuuleb ära olulisemad faktid linna kohta ning muidugi näeb põnevaid kohti jne. Minu jaoks olid enne Saksamaale õppimatulekut kõik linnad omavahel segamini: kusagil tehakse martsipani, kuskil on autotehased, siis Oktoberfest jne, aga nö nime ja nägu omavahel kokku pole väga hästi suutnud panna. Nüüd sai aga küll selgeks, et Oktoberfest toimub Münchenis. Nimelt aastal 1810 abiellusid kuningas Ludwig I ja printsess Theresa ning pidasid maha nii vägeva pulmapeo, et järgmisel aastal taheti seda pidu korrata. Ja järgmine aasta ka. Ja ka sellest järgmine. Sel aastal saab olema 184. Oktoberfest (vahepealsetel sõja-aastatel pidu ei peetud). Linnas ringi käies oli näha, et õlu on sealkandis küll kulda väärt ja olulisel kohal. Väga põnev, sest veebruaris Bordeaux´s olles nägin, kui suur võib olla veini osatähtsus piirkonna arenguloos.

Nii palju siis vast Baierimaast. Mulle seal igatahes väga meeldis. Esiteks naudin ma mägedes käimist, tugevad traditsioonid on toredad ning seltskond oli ka priima. Sealkandis võiks ka couchsurfida, et veelgi kohalike inimeste käest lugusid kuulda jne. Väidetavalt pidavat enamus saksapäraseid sööke ja kombeid tulema just Baierimaalt. Ootan põnevusega, millal jälle seda kanti külastada saan.

--------------------------------------

Praeguseks on kool ka alanud. Võtan selliseid aineid:

• neurobioloogia
• viroloogia põhikursus
• loodusühendite keemia
• saksa keele grammatika B1

Ained tunduvad olevat päris mõistlikud. Tunniplaani järgi on mul ained E-N õhtutel ning E ja N ka hommikul. Nädala sees tuleb kindlasti hakata korralikult õppima, et nädalavahetustel saaks ümberkaudu ringi uudistada. Saksa keele õppimiseks on mul nüüd ka nii mitu õpikut ja keeleprogrammi, et lihtsalt tuleb jälle õppima hakata. Võib-olla oli keelekursus liiga intensiivne, aga nüüd ei ole ma viimase kahe nädala jooksul väga palju keeleõppele paraku pühendunud. Samas kui on olnud situatsioone, kus on vaja saksa keeles rääkida, siis asi hakkab siiski aina loomulikumalt välja tulema ning enam ei ole nii suurt hirmu keelt praktiseerides. Hakkasin ka "Bayern 3" raadiojaama kuulama. Õnneks on mul õppeained ikkagi inglise keeles. Osad võtavad siin kursusi saksa keeles ning neil paistab ikkagi päris raske olevat, isegi kui nad juba enne B2-C1 tasemel keelt oskasid. Isegi inglise keeles loengu kuulamine nõuab veidi suuremat pingutust kui oma emakeeles loengu kuulamine, rääkimata siis veel keerulisest saksa keelest.

Homme plaanime minna Alam-Saksi piirkonda üheks päevaks avastama ning järgmisel nädalal läheme võib-olla kuhugi veidi kaugemale, sest esmaspäev on ka vaba. Kuna ma volbriks seekord Eestisse siiski ei tule, siis ma tahan hirmsasti kohalikku volbriööd näha ning püüan ka teisi veenda, et see on meil vaja ära näha. 

Järgmine kord kirjutan ilmselt juba peagi. Olge rõõmsad!

Viska õlu üle Ülo õe õla!

Teen kiire ülevaate põnevaimatest seikadest möödunud nädalal. Pikalt oma "reisijutte" ei kirjuta, sest aeg on näidanud, et üldiselt pole neid nii põnev kuulata, kui neid muljeid ise jagada.

Saime kõik endale siia tulles tudengikaardi, mille alusel saame alates 1. aprillist kuni septembri lõpuni (ehk nende suvesemestril) tasuta Alam-Saksi piirkonnas aeglaseid ronge kasutada. Kui sellest esimest korda kuulsin, valdas mind rõõm, siis aga mõningane nukrus, et "kõigest Alam-Saksi piirkond". Pärast googeldamist selgus, et see piirkond on suurem kui Eesti ehk vast ikkagi avastamisrõõmu jagub. 2. aprilli hommikul alustasime oma tudengikaardi kasutamist, kui sõitsime sedapuhku Hamburgi. Ööbisime ilmselt kõige odavamas hostelis, mis Hamburgist leida saab ehk nelja narivoodiga toas. Mind see aga ei heiduta, sest olen maganud eelnevate reiside jooksul ka magamiskotiga rannas, telgiga pargis, puukuuris, verandal jne. Seltskond oli tohutult lõbus. Kuna reisisin koos viie noormehega, siis neil juba jutuvada jätkus ja tihtipeale pidin prillid peast võtma, et naerupisaraid pühkida.
Hamburgis osalesime kõigepeal tasuta linnaekskursioonil (tasuta, aga pärast saad soovi järgi tippi jätta), mis on alati hea variant linnast esmamulje saamiseks. Ronisime kõrge kiriku otsa linnavaate nautimiseks, sõitsime ühistranspordina kasutusel oleva laevakesega, käisime Ameerika mägedel, kõndisime maha väga palju kilomeetreid ning külastasime Saksamaa kõige enam külastatud turismiobjekti: Miniature Wonderland. Viimase kirjeldamine ja fotode näitamine ei ole jällegi päris see, nagu ise seda näha, kuid tegu on justkui minimaailmaga. Käsitsi on valmistatud miniatuursed inimesed, majad, loodust ja isegi miniatuurne lennuväli ning suurkontsert. Täpsemalt saate uurida nende kodulehelt: www.miniatur-wunderland.com/

Minimaailmas oli isegi suurkontserdile kohaselt tualetijärjekord valmistatud.

Päris põnev oli ka läbi maa-aluse või õigem oleks öelda veealuse tunneli jalgsi läbimine. Hamburgi läbib Elbe jõgi ning silla asemel otsustasid nad juba 1911. aastal hoopis 426 meetri pikkuse tunneli ehitada.

Andis päris pikalt vantsida.

Minu jaoks oli väga huvitav ka eriskummalise liftiga sõitmine. Sellel liftil tuleb välja on ka oma nimi: paternoster lift (võite internetist jällegi ise juurde vaadata). Nimelt lift on nö avatud ja see sõidab muudkui üles-alla.

Siin on ka minu tehtud video:

Ühel hommikul Hamburgis hommikusöögilauas kontrollisin rongiaegu, et lennujaama saada ning enesele märkamatult hakkasin avastatut välismaalastest sõpradele eesti keeles seletama. Rääkisin oma 20-30 sekundit ning alles siis sain aru, et midagi on valesti, kui portugali sõber hakkas oma keelt väänama: "Viska õlu üle Ülo õe õla". Olin talle seda eestikeelset keeleväänajat õpetanud ning kui ta poole minu rääkimise pealt seda ütlema hakkas, siis sain aru, et olin neile eesti keeles oma plaane seletanud. Ju oli tegu varase hommikuga ning eesti keel minu sees tundis, et nüüd on vaja end välja elada. Seda keeleväänajat soovitan aga välismaalastest tuttavatele õpetada, saate kõhutäie naerda.

Kolmapäeval lendasin Manchesteri, kus couchsurfisin kaks ööd ühe 3in1 veebidisaineri, fotograafi ja muusiku juures. Veetsime kaks huvitavat õhtut vesteldes ning ühe päeva sain Manchesteris ringi vaadata.

Inglismaal on õnneks enamus muuseume tasuta, nii et nägin näiteks maailma vanimat arvutit, esimest raudteed, mis kulges Liverpoolist Manchesteri ning kahte väga ilusat raamatukogu:

John Reynold´s library

ja Manchesteri keskraamatukogu (central library)

Liverpoolis veetsin toredad 27 tundi. Liverpool meeldis mulle üldiselt rohkem kui Manchester. Pealegi reede õhtul Liverpoolis ringi käies nägime väga palju üleslöödud naisi: parimad kleidid, kübarad, kingad ja muu säärane oli neil just tol päeval seljas. Arvasime esialgu, et kusagil on mõni kontsert või teatrietendus, aga selgus, et tegu on rahvusvahelise naistepäevaga/ratsavõistlusega, mida nad seal siis nähtavasti tähistavad.

Lennuk tagasi Saksamaale tuli Manchesterist ning kui minult Hamburgi lennujaamas dokumenti paluti ja uuriti, kuhu ma edasi lähen (What is your destination?), siis olin mõneks hetkeks täiesti segaduses. Olin paari päeva jooksul nii mitu erinevat linna ja kohta läbi käinud, et pidin lausa korra mõtlema, kust ma nüüd tulin ja kuhu ma lähen. Lennuühendus on niivõrd kiire ja mugav ning ei saa arugi, et kahe tunniga oled juba täiesti uues riigis, kus autod sõidavad valel pool.

Nüüd olen paar päeva olnud tagasi Göttingenis ja päris hea meel oli siia jõuda. Tunniplaan on (praeguse seisuga) paigas ja asjad paistavad laias laastus laabuvat. Küll aga sõidan homme Münchenisse, et saada kokku seal doktorantuuris õppiva eesti neiuga, keda tean Tartu õpingute ajast. Varem on mulle kogu aeg tundunud ühe riigi piires liiklemine lihtne ja odav (sama riik ju!), aga siin tähendab ühe riigi keskpaigast (!) lõunaossa sõitmine vähemalt 6h autosõitu. Polegi päris Tallinn-Võru ots, mis Eestis tundub pika vahemaana. Võtan just sel nädalavahetusel pika reisi ette, sest siin on munadepühad suure tähtsusega ning reede ja esmaspäev on igal pool vaba. Söögikraam tuleb ka juba neljapäeval ära osta, muidu pead mitu päeva tühja kõhtu kannatama.

Seega kuuleb minust jälle ilmselt teisipäeval-kolmapäeval.

Mõnusat munade koksimist ja veeretamist!

Ühe lõpp on millegi teise algus

Aeg muidugi lendab ja juba ongi keelekursus läbi. Praegu tundub küll, et hea meelega õpikski siin terve semestri ainult saksa keelt. Keelekursusel osalejad tunduvad kõik vahvad inimesed olevat ning just sai nagu lähedasemaks. Õnneks jäävad kõik ikkagi semestriks Göttingeni ning olen üsna kindel, et saame juba peagi kokku.

Sain kursuse eest kokku 6 EAP-d ja peaksin nüüd olema B1.1 tasemel. Semestri jooksul saab siin tasuta keelekursustel osaleda, aga nendele on võiduregistreerimine, sest kohad saavad ruttu täis. Ehk mingile kursusele ikka pääsen, tahaks juba siin olles ikkagi keelt ka õppida. Olen olnud tänulik oma korporatsiooni Kalifornia koondise stipendiumi üle, mille sügisel sain. See on täitsa täpselt keelekursuse ja ühe kuu üüri tasu. Aitäh.

Ülikooli juures on kirsipuudest allee. Selle nädala jooksul oleme nende puude juures teinud loendamatu arvu pilte. Viimasel päeval kahjuks meie grupis olnud Itaalia noormees puudus (muidu olime kuuekesi). Pildistasime ka koos õpetajaga ning andsime omalt poolt mälestuseks kaardi, lilled ja Fazeri šokolaadi. Igal juhul julgeksin seda keelekursust soovitada. Õppejõud, tegevused ja üldse kõik muu oli ikka väga sujuv (eriti suur on kontrast võrreldes Bordeaux´s olnud kursusega).

Vahepeal tegime siin nalja, et ega me kuuga või semestriga saksa keelt selgeks ikka ei saa, aga emakeelt ka enam ei oska.

Õppejõule kingitud Tallinna panoraamiga postkaart.

Seoses esimese aprilliga oli siin uudis, et ülikool otsustas need puud maha raiuda.

Õppejõul oli hästi vinge pall, mida igal hommikul oma eelmisest päevast rääkimiseks kasutasime. See oli nii kihvt, et väärib siin eraldi väljatoomist.

Sertifikaatidega rõõmsad tudengid ja palliga õppejõud.

Jällegi võiks muidugi pikemalt kirjutada, aga pean hakkama kotti pakkima. Homme hommikul kasutame oma tudengikaardi võlusid ning sõidame kuuekesi (mina ja viis noormeest: USA-st, Soomest, Portugalist, Brasiiliast ja Prantsusmaalt) tasuta Hamburgi. Oleme kolm ööd mingis odavas hostelis ja vaatame linnas ringi. Kolmapäeval sõidan Hamburgist otse edasi Manchesteri ja Liverpooli.

Ei saa jätta mainimata, et siin on olnud paar päeva lausa 21 ja isegi 23 kraadi sooja. Kodustelt sain pildi lumehangedest...

Lõpuks ometi panin oma telefoni juba kaks nädalat tagasi ostetud SIM-kaardi (peamiseks eesmärgiks oli interneti saamine telefoni). Nüüd olen paremini maailmaga ühenduses.